Õhtuleht avaldas loo “Kaido Kama: me elame erakordses heaolus, aga rahulolematus on hullem kui Vene ajal”, mis on kahjuks maksumüüri taha peidetud, aga kuna kollane ajakirjandus paneb loo kogu sisu pealkirja, siis pole sellest ka lugu.
Kaido Kama seisukoht on primitiivne, taandudes täis- ja tühja kõhu vahekorrale või nagu ta kirjutab: „Absoluutselt kindlalt elame me praegu heaolus, millises pole inimene siinsel maalapil pärast jääaega elanud, aga rahulolematus selle elatustasemega on hullem kui Vene ajal, kui poest polnud vorsti ka saada.“
Nojah, Rootsi ühiskonda on juba 70 aastat peetud heaoluühiskonnaks, aga nemad ei oska ka seda hinnata – üha rohkem kurdetakse selle üle, et 2015. aasta rändelainega saabunud tõmmud Lähis-Ida mehed klaarivad seal granaatidega arveid ning ehitatavad korterid lähevad kõik sisserändajatele. No on tänamatud…
“Rahulolematust” ei saa vaadata kaidokamalikult selle järgi, kas poes on viinereid või mitte. Erinevalt vaesest ja allasurutud nõukogulikust ühiskonnast on kaasaegne ühiskond ebakindlam, inimene võib hetkega kõik kaotada, ja erinevalt nõukaajast pole tal sotsiaalseid garantiisid – kui pank võtab maja ära, ongi pere kuuse all, sõna otseses mõttes. Rahulolematust tekitab ebakindlus.
Kui Kaido Kama oli minister, polnud ohtu, et fosforiidikaevandus, laskeala laiendus, tuulepark või rahvusvaheline raudtee võtab sult kodu – praegu on see reaalsus ja me ei räägi siin kompensatsioonidest, vaid lapsepõlvemälestuste matmisest karjääriauku. Kuigi ka Kama aegadel aeti inimesi kodudest välja, kui maja või talu tagastati omanikele. Tagastamine oli õige, aga heausklike inimeste tuulte tallata jätmine oli vale.
Rahulolematust tekitavad võimupoliitikute majanduslikud otsused, sealhulgas maksu- ja kärpepoliitika. Kujutagem ette noort peret, kus mees ja naine on kõrgepalgalised IT-spetsialistid, nad on laenuga soetanud kodu ja tahavad nüüd teist last saada. Ja valitsuse majanduspoliitika tõttu koondab firma rea inimesi (“Telia teavitas septembris töötukassat 153 ametikoha koondamisest. Tänaseks on see number tõusnud 171-ni”, Delfi Ärileht, 23. oktoober 2024) ning uusi töökohti pole saada (“Töötamise registri andmed näitavad, et viimase pooleteise aasta jooksul on töökohtade arv info ja side tegevusalal aga märkimisväärselt langenud”, Delfi Ärileht, 17. juuli 2024), siis on väga võimalik, et üks abikaasadest, halvemal juhul mõlemad, kaotavad töö. Kui laenumakseid ei suudeta enam maksta, võtab pank kodu ära ja teise lapse saamine kaob luhtunud unistustesse.
Olukord on ääretult segane ka rohepöörde tõttu, sest keegi ei tea, milleni see viib – sellest pole kunagi räägitud. Kliimaideoloogia ütleb, et tarbimine peab vähenema, juba on näha, kuidas terveid majandussektoreid suretatakse välja (põlevkivienergeetika, autoveod, jpt), elektrihind püsib ülikõrge jne – meil ei ole mingit kindlust tuleviku suhtes. Valitsus ei otsusta seejuures ise, vaid viib täide Brüsseli direktiive, näiteks majade sundsoojustamise osas. Elu muutub üha rohkem ebakindlaks.
Kaido Kama eksib, arvates, et rahulolematud ollakse poe hinnatõusude peale, kuigi ka see on oluline – me elame küll tema hinnangul heaoluühiskonnas, aga ka seal sätivad inimesed kulutused paika ja elavad oma eelarve järgi ning kui energia-, toiduainete ja muud tarbimishinnad kogu aeg tõusevad ning maksukoormuse kasv võtab samas reaalset raha üha vähemaks, siis on põhjust olla rahuolematu. Iseasi on see, kas isiklik säästurežiim peaks rakenduma, aga rahulolematus tekib ikkagi ettenägematutest ja sageli rahvaga läbiarutamata muutustest.
Kaido Kama viga on selles, et ta taandab probleemi viinerite olemasolule või puudumisele, mõistmata, et valeotsused võivad ka heaoluühiskonna tükkideks lõhkuda, kui need on destruktiivsed. Üldjuhul inimesed ongi rahulolematud selliste otsuste peale. Nõukogude aeg oli primitiivne, kaasaeg on igati keerukam ja seda enam vorstilatiga ei mõõda. Vastupidi, täis kõht ei tohi uinutada ja lubada selliseid ülikalleid sigadusi nagu Rail Baltic. Ongi just rahuolematuse aeg ja “virisemise” jutud tulevad nendelt, kes tahavad valitsuse destruktiivset poliitikat õigustada.
Veel üks asi, mille Kaido Kama “unustab”: Nõukogude ajal sigatsesid okupandid koos oma kollaborantidega ja rahuolematus oli karistatav; nüüd sigatsevad eestlaste võimuparteid, loovutades taas suveräänsust ning esialgu on meil veel õigus (ja kohustus) rahuolematust välja näidata.
Ja kui me poleks rahulolematud sellega, et eestlaste sündimus langeb, võõraid tuleb aina juurde, eesti keel taandub ja riik venestub, fosforiiti tahetakse taas kaevandama hakata ja Rail Baltic lõhestab meie maad, siis me poleks rahvusena küünemustagi väärt.
Uued Uudised