Mitmesuguste erinevate nimede all “faktikontrollid” peavooluväljaannetes on farss, mida mõtlev inimene lihtsalt ei saa tõsiselt võtta.
Nende libakontrollide nõrk külg on see, et väite tõestamiseks või ümberlükkamiseks võetakse mingi uuringu tulemus või prestiižika asjatundja arvamus, kuid jäetakse tähelepanuta, et mõni teine uuring või teine sama prestiižikas spetsialist on selle ümber lükanud või kahtluse alla seadnud.
Teine just Delfi Faktikontrolli puhul väga levinud eksimus on see, kui mingis ametlikus dokumendis veetakse näpuga järge ja kõnealust sõna leidmata kuulutatakse kellegi väide valeks.
Nii oli rändepakti puhul, kui mingi noor vasakpoolse ajupesu saanud ajakirjanik võttis ette kogu teksti, otsis sõna “kohustus” ja seda leidmata teatas, et see lepe ei sea kellelegi kohustusi. Kas suisa rumalusest või ka teadlikult eiras ta arusaama, et sellisesse dokumenti lihtsalt ei saa kohustust sisse kirjutada, sest see paneks väga paljud kõhklema.
Nii kirjutatakse sisse leebem sõnakasutus mingist mõistmisest ja kui dokument on alla kirjutatud, on mingisugune kohustus juba olemas – aga sa ju nõustusid sellega, et selle probleemi peab lahendama, aita seda nüüd teha! Seda enam, et rändepaktis on väga üksikasjalik kirjeldus sellest, mida riigid peavad migrantide heaks tegema – alates tööturu ja sotsiaalteenuste avamisest kuni nõudeni, et rännet kajastataks ainult positiivses võtmes. Nii põhjalikku dokumenti ei tehta selleks, et paljud ta lauasahtlisse lükkaks või suisa prügikasti suunaks.
Sama Delfi-poolne mullitamine kordus nüüd NLiidu ja EL-i võrdluses “Kas euroliidust väljumine on sarnaselt nõukogudemaale mõeldamatu, nagu väitis Martin Helme?”
Delfi selgitus kõlab: Lissaboni lepingu artikkel 50 sätestab liidust välja astumise korra ning on tõsi, et kuni paar aastat tagasi käivitatud Brexiti protsessile ei olnud artiklit rakendatud – seda aga põhjusel, et ükski liikmesriik ei olnud varem soovinud liidust lahkuda. Brexiti protsessi on kahtlemata mõjutanud erinevad poliitilised jõud, kuid õiguslikult sellele barjääre ette pole seatud. Ühendkuningriigid säilitavad oma EL-i liikmestaatuse kuniks läbirääkimised kahepoolselt lõpetatakse. Läbirääkimiste kulgu ja väljaastumise täpsemat korda saab jälgida siit
Ka NSVL põhiseaduse artikkel 72 sõnastas võimaluse liidust välja astuda. Siiski, arvestades tõsiasja, et näiteks Balti riigid olid inkorporeeritud vägivaldselt ning Nõukogude Liitu ei saa pidada õigusriigiks, polnud väljaastumisõigus reaalselt teotatav. Euroopa Komisjon tunnustas Briti referendumi tulemusi aga kohe peale nende selgumist.
Tegu on väga lihtsustatud käsitlusega. Nõukogude Liidust polnud tõesti võimalik reaalselt lahkuda. Kui aga algas perestroika, oli väidetavalt demokratiseerumise teele asunud NLiidul raske sellist algatust jõuga maha suruda. Nii hakati selle protsessi teele kive veeretama: algul pakuti liidulepingut, mis on suuresti sarnane May kapitulantliku Brexiti leppega; siis nõuti, et referendumil iseseisvumise üle peavad osalema kõik Baltikumis elavad inimesed, sealhulgas ka sisserännanud, mis muutnuks selle mõttetuks, sest tänu võõrastele poleks vajalikku protsenti kätte saadud. Seejärel nõuti kogu Nõukogude Liidu poolt Baltikumi investeeritud raha kinnimaksmist ja nii edasi. Lahkumine sai teoks alles siis, kui keskvõim oli selle pidurdamiseks liiga nõrk.
Sama toimub ju ka Brexiti puhul: Theresa May leping Euroopa Liiduga tähendaks Suurbritannia suurt seotust EL-i poliitilise ja majandusruumiga, kuid mitteliikmena tal sõnaõigust EL-is enam poleks. Kui Brexiti referendumi tulemus näitas lahkulööjate nappi edu, siis hakati maruliselt välja käima ideed uue referendumi kohta ehk siis sooviti seni üritada, kuni rahvas tüdib ja otsustab jääda – kuigi lugema peaks mistahes referendumi esimene tulemus, mis pole vaidlustatav, sest muidu kaotab see lihtsalt mõtte.
Edasi hakati ergutama separatismi Suurbritannia eri osades, eriti Šotimaal, kus EL-i jäämist pooldas 62% inimestest – väideti, et kuna seal on toetus EL-ile nii suur, on neil õigus liitu jääda. Kui Brexit veel üldse kõneaineks polnud, oli Šotimaal mitu iseseisvusreferendumit ja siis oli Brüssel täielikult Suurbritannia ühtsuse poolt – nüüd võeti vastupidine seisukoht, et valitsusele šotlastest ilmajäämisega survet avaldada.
Võib eeldada, et kui Hispaanias saaks võimule valitsus, kes algataks Espexiti, kuid referendumil oleks Kataloonia EL-ist lahkumise vastu, siis tunnustaks Brüssel kohe katalaanide õigust iseseisvusele ja ühendusse jäämisele.
Euroopa Liidu värdjalikku reageeringut näitab see tohutu hirmutamiskampaania, mis algatati Brexiti-järgse Suurbritannia kohta: lennukid kukkuvat alla, sest keegi ei võta enam brittide õhusõidukeid vastu; London jääb joogiveeta, sest ühte vee puhastamiseks vajalikku komponenti saab ainult EL-ist; Briti politsei valmistub massirahutusteks, sest esmatarbekaupade puudus tekitavat Brexiti järelkorralagedused. Kõike seda kirjutab Lääne meedia täiesti teadlikult ja seda võimendab ka Eesti ajakirjandus. Keegi kommentaator küsis kord: kas siis EL ongi nii südametu, et kõike seda allakukkumist ja nälgimist lubada, sest kannatajad pole enam omad?
Igor Gräzin kirjutas hiljuti sellest, milline kibestumus, raev ja selge vihkamine valitseb EL-is Suurbritannia vastu – lahkujat püütakse alandada, teda mõnitatakse, lahkumine püütakse võimalikult raskeks teha, britid üritatakse kaosesse paisata isegi siis, kui EL ise selle kaudu kannatab – peaasi, et saaks lahkulööjaid karistada, nende elu kibedaks muuta, nad kahetsema panna. Brexiti lepe on EL-i poolt karistuslepe, näitamaks teistele võimalikele lahkujatele, et kui ainult üritate, siis piinapingid on juba valmis.
On täiesti loogiline, et EL ei taha liikmete lahkumist, eriti Suurbritannia puhul, kes andis ühenduse eelarvesse tohutu summa, kelle lahkumise järel jäädakse vaesemaks, väheneb liidu üldine mõju, tekib uus konkurent ja uued konkurentsisuhted ja nii edasi. EL-il ei jätkunud paraku head tahet ja õilsust võimalikult valutult lahku minna, vaid Brüssel valis Nõukogude Liidu tee ehk kõige konfliktsema ja valulisema lahkumineku.
Lihtne on mõnel Delfi reporteritibil võtta ette ametlik tekst ja leidmata sõnaühendit “ei tohi”, kohustused ja takistused olematuks kuulutada – reaalses elus varjab sõnade puudumine just nende olemasolu.