Enne Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva ning järgmist suurt juubeliaastat uuriti Eesti elanikelt, mida nad arvavad ja kas Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas olevad punktid lähevad neile praegusel ajal korda. Nimelt on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas sõnastatud eesmärk tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Küsiti, kas see peaks olema Eesti vabariigi põhieesmärgiks. Ja selgus, et 90% vastanutest peab rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade meie põhieesmärgiks. Maailmas, kus globaliseerumine ja multikultuursuse propageerimine on jõuliselt esile kerkinud, leiab enamik Eesti elanikke, et rahvusriigid peavad säilima ja neid ei tohi lammutada. Aastatel 2017-2018 küsiti veel, kas nõustute väitega, et rahvusriigid on oma aja ära elanud ja minevikku kuuluv nähtus, mis tuleks lammutada, vastas 70% inimestest “ei” ning 21% “pigem ei” vaid 3% vastanutest vastas sellele küsimusele “jah” ning 6% “pigem jah” seega leiab valdav enamus, ehk 91% inimestest, et rahvusriike tuleb säilitada. Ei tea momendil, kas nende viimase viie aasta jooksul on tehtud veel selliseid küsitlusi, aga oleks väga kurb kui need protsendid oleks viimase viie aasta jooksul drastiliselt muutunud. Ei imestaks, kui see multikulti tohutu propageerimine on muidu normaalselt mõtlevate, eelkõige noorte ajud ära peedistanud.
26. jaanuari Postimees avaldas galerii: “Aparaaditehases tervitasid Tartu 2024 väliskülalisi suudlevad paarid.” Avafotol suudlevad kaks meest teineteist restoran Kolm Tilli ees. Kui aus olla siis nimi ja tegu lähevad kokku. Veel samas väljaandes “Tartu 2024 avatseremooniale järgnevas rongkäigus juhatab teed reisiv siil. Kas tõesti see müstiline, rääkiv loom, kes eesti rahvuseeposes “Kalevipoeg” meie kangelasele hüva nõu andis? Kahjuks ei, sest see okaskera on oma kuulsuse saavutanud hoopis Love Parade`il Berliinis.
ERRi kultuurirubriik aga teatab: ”Tartu 2024 toob Eestisse Conchita Wursti ja paneb tuhanded suudlema.”
Arvustus Delfis: “Tartu 2024 avapauk. Nagu väga hea Eurovisioon, kus keegi ei võistle.” Nagu artiklist lugeda võib.” Pea viis aastat on teada, et Tartust saab Euroopa kultuuripealinn, pole siis imestada, et rahva ootused selle sündmuse suhtes on mõnevõrra tõstetud. Ja, et ainuüksi avaetenduse peale kulub üüratu raha, siis peab seda nalja minema vaatama!” Kui juba naljast on juttu ja veel väga eksklusiivsest naljast, siis tekib küsimus, ”Kus oli nali, mis nutma ajas ja piinlik oli olla eestlane? Eesti kodanike raha eest korraldatav ,Eurovisiooniga võrreldavat palagani ,mida oli väga raske kohapealt vaadata ja ka helikvaliteet jättis soovida.
Ja muidugi Alar Karise kõne, mida tasub veel järele vaadata. Ta loodab, et Tartu ja teised Lõuna-Eesti linnad näitavad kogu maailmale, et kultuuri on võimalik ka väiksemates kohtades, mitte ainult Viinis ja Pariisis teha ja ta usub, et me suudame.
Niipalju siis meie väikese ,armsa riigi kultuurist ja rahva kestmisest läbi aegade.
Urmas Milvek