Eesti pole päris demokraatlik riik ja siin pole kodanikuühiskonda. Juba 2003. aastast, mil rahvalt küsiti arvamust EL-iga liitumise kohta, pole riigis korraldatud ühtegi referendumit, ainult EKRE üritas seda 2021. aastal valitsuses olles traditsioonilise abielu teemal korraldada, kuid kaporatuuri riigipööre laskis algatuse põhja.
Ei küsitud rahva arvamust ei kooseluseaduse, ei pagulaste vastuvõtu, ei kliimavõitluse, ei koroonapiirangute, ei Ukraina abistamise, kohe mitte millegi kohta, isegi diskussioone ei alustatud. Riigivõim pani paika, et homoseksualism seadustatakse, kvoodipagulased võetakse vastu, riik allutatakse kliimavõitlusele, ühiskond suletakse, maksumaksja raha suunatakse sõdivale, kuid korrumpeerunud Ukrainale jne. Rahva arvamus ei lugenud grammigi.
Demokraatia asemele on pakutud Potjomkini küla ehk asendustegevusi, Paide arvamusfestivali, jääkeldreid, ideekorjeid ja muud tühikargamist. Reformierakond viis isegi valimiskampaania tasemele, kus ühiskonda hävitavatest otsustest, mis erakonnal plaanis olid, ei räägitud, võimule olles tehti aga kõigile väga haiget. Mitte ükski petitsioon ega muud moodi allkirjade korje pole jõudnud tulemuseni, kõik sumbub, isegi Riigikogu on Lauri Hussari ajal kõrtsiks muudetud.
Riik ei anna rahvale enam midagi teada, vaid hoopis salastab kogu info, seetõttu tuleb kodanikul endal pea tööle panna ja arutleda, mis kuidagi minna võiks. Muuhulgas ei tea rahvas riigi kaitsekontseptsiooni. Praegu tundub, et riigikaitse põhineb liitlastele lootmisele. NATO liitlassuhted aga on hetkel nõrgemad kui kunagi varem.
Ameerika ei taha enam olla Euroopa ainukaitsja, vaid ootab eurooplastelt suuremat panustamist, nood aga on enda suuresti relvitustanud, seega nõrgad ja solvunud ning ennast Ukrainasse tühjaks jaganud. Maailm aga on sõjakeerises, kuid Euroopa pole sõjaks valmis. Omaette probleem on ka omal ajal alliansi liikmeks võetud Türgi, kes on olemuslikult lähemal Venemaale kui liberaalsele Läänele.
Kas NATO 5. paragrahv hakkaks täna tööle? See vajab ju liikmesriikide konsensust, aga alliansi sisevastuolud on suured.
Eesti puhul on oht see, kui Venemaa suudab siinse viienda kolonni abil ellu viia hübriidsõda, mis näib sisekonfliktina – sel juhul võib 5. paragrahvi rakendamisega raskusi tulla. See üldkohustus rakenduks kõige paremini ehk siis, kui Venemaa otsustaks NATO-t testida ja võtaks ette ühe või kõik Balti riigid, siis on liitlased meil hulgi abis.
Kui puhkeks aga suurem Vene-NATO sõda, siis hakkab kõik sõltuma juba sõjalisest olukorrast ehk liitlasväed ei pruugi Eestisse tulla, kui sõjateatri kese on näiteks Kesk-Euroopas, kus Venemaa üritaks Valgevene ja Kaliningradi suunalt tungida Saksamaa poole. Siis on puhtstrateegiliselt Eestist tähtsamaidki kohti, kuhu peajõud suunata. Eestil vedas sellega, et Rootsi ja Soome NATO-ga liitusid, muidu oli Baltikum vaid alliansi üks kirdesse väljaulatuv nukk, mida võis mõnes taktikalises olukorras ka mõneks ajaks loovutada, nagu kunagi Kaja Kallase juttudest selgus.
Suurema Vene-NATO sõja korral võib Eesti loota ehk väikestele liitlaste ekspeditsiooniüksustele, aga põhijõud kaitsevad ilmselt oma maade territooriumi. Kui lugeda uudised Saksamaa ja Suurbritannia sõjalisest nõrkusest, siis ega neil meile midagi pakkuda vist polegi.
Ukrainas ja Iraanis on näha, et tänapäeva sõda on peamiselt õhusõda ehk lööke antakse lennukite, rakettide ja droonidega. Venemaa teatas hiljuti ülbe tooniga, et ta ei peagi maavägesid Baltikumi saatma, vaid teeb siin kõik maatasa õhulöökidega. See ongi tänapäeva reaalsus. Venemaa on sõjaline suurjõud ja võib uskuda, et mitte kõiki nende lendobjekte ei suuda NATO alla lasta, osa läheb läbi, ja ka vastupidi.
Eesti jääb igal juhul rindealaks. Venemaa annab lööke meie ja liitlaste sõjaliste objektide pihta ning ilmselt lastakse meie kohal alla ka suurem osa nii Venemaa pihta sihitud kui ka NATO suunas saadetud lennukeid ja rakette. Kui Venemaalt stardib rakett Rootsi pihta, siis oleks hea, kui rootslased võtaks ta maha Läänemere, mitte Eesti kohal, aga vahemaade järgi otsustades juhtub Peipsi teiselt kaldalt startinud raketi hävitamine ikkagi juba siinpool piiri.
On raske ette kujutada seda kaost, mida suurem sõda, mis võib olla nii tuumarelvaga kui ilma, Venemaa ja NATO kokkupuutealale tekitab. Eesti pekstakse tõenäoliselt üsna segi ja seetõttu on õigus neil poliitikutel, kes üritavad sõda igal võimalusel ära hoida. Hetkel võimulolijad aga eskaleerivad pingeid, mitte ei võta neid maha.
NATO Euroopa liitlastel läheb sõja korral raskeks ka seetõttu, et suuremad lääneriigid on üleujutatud migrantidest ja kindel on see, et “liberaalseid väärtusi” nood kaitsma ei hakka. Pigem on karta, et araablased ja aafriklased hakkavad Venemaale “pöialt hoidma”, eriti arvestades, kui suure mõjuga on Kreml Araabias ja Mustal mandril. Pool lääneriikide sõjalisest võimsusest peab ilmselt rakenduma siseturvalisuse kaitsesse, sellevõrra on vähem neid, keda Baltikumi appi saata.
Euroopa suurim häda on see, et puuduvad ühisväärtused, mida kaitsta: Euroopa kristlik identiteet on hävitatud, rahvuslus Lääne-Euroopas samuti, “ühtse demokraatliku Euroopa” narratiiv on ülinõrk ja Brüssel on vähimatki ühtsusvõimalust kõvasti hävitanud. Homoseksualismi, soomuutmise, “mitmekesisuse”, kaasatuse ja muu taolise pseudovärgi pärast ei lähe keegi elu andma. On tõenäoline, et kõik probleemid, millega maadleb praegu sõdiv Ukraina, võimenduvad sõdivas Euroopas mitmekordselt, eriti tahtmatus minna surema. Venemaa ühiskond on sõdimiseks kahtlemata monoliitsem, neil on toimivad identiteedid (suurvene šovinism, õigeusk, vene keel, deržaava), mida liberaalsel Euroopal pole.
Tõeline kaitse tuleb ikkagi rahvusriikides: poolakad kaitsevad ägedalt just Poolat, soomlased (kindlasti mitte somaallased) Soomet, leedukat Leedut, eestlased Eestit (kuigi Reformierakond on teinud kõike kaitsetahte hävitamiseks).
Olukord NATO ja selle kaitsevõimekuse osas tuleks koost lahti võtta ja üle vaadata, sest päris kindlasti pole endine enam ei NATO ise ega olukord, mille taustal ta loodi. Nii nagu pole Euroopa Liit enam see ühendus, milleks ta loodud, nüüd on ta iseenda paroodia.
Kõik tänapäeva sõjad näitavad, et miski ei lähe üldse nii, nagu sõdijad ise kavandanud ja lootnud on. Vähemalt Euroopa ja ka Eesti võimulolijad on kinni “külma sõja” retoorikas (näiteks räägitakse mingist paika pandud maailmakorrast, mida pole juba ammu olemas), selge peaga mõelda ei julge ja ei taha keegi, sestap kõlavad sisutühjad ja õõnsad stamploosungid.
Uued Uudised
Analüüs ei pretendeeri eksimatusele, üritades vaid hetkeolukorrast lähtudes vaadelda võimalikke arenguid.