Mul kukkus suu lahti, kui lugesin ERR-ist kellegi Aimar Ventseli juttu sellest, kuidas Eestis pidavat eesti keel domineerima – millises maailmas küll tema elab?
“Eestis armastatakse vinguda selle üle, et eesti keel sureb varsti välja. Või kui ei sure, siis taandub varsti muude keelte ees. Minu kasahhi kolleegi näide aga kinnitab, et lugu pole nii katastroofiline ja eestlased ise ei panegi tähele, kui palju Eestis eesti keel domineerib. Meeldiv on see, et eesti keeles rääkides ei pane me teinekord tähele, kuidas me võime teistest rahvustest inimesi inspireerida oma keele ja kultuuri üle järele mõtlema. No vähemalt üks edulugu on ette näidata,” kirjutab Ventsel.
Tulin 2017. aastal Võrust Tallinnasse elama ja mind jahmatas kohe see, kui palju Tallinnas vene keelt kuuleb. Viimaste aastatega on asi aina hullemaks läinud, vene keel domineerib praktiliselt igal pool ja kuuldes eesti keelt, tuleb heldimus peale – omad! Tallinn on venestunud ja sõites taas Võrru, pole sealgi asi enam endine, ilmselt ukrainlaste baasil kõlab sealgi aina tugevamalt vene keel. Viimasel käigul vanematekodusse Viljandimaal üllatasid usbekid, ilmselt uue haigla ehituselt.
Elan Tallinn-Väikeses, kus kõrval on väike eramurajoon Luiteküla. Võiks eeldada, et seal elavad eestlased, aga ei – õhtusel jalutuskäigul tuleb vastu keelte Paabel. Mulle kord vastu tulnud vanem naine, kes otsis raudteejaama, küsis esmalt, et kas ma räägin eesti keelt – ju siis olid kõik talle vene või inglise keeles vastanud.
Mingu Ventsel pühapäeval Kadriorgu või Pirita randa – peamiselt vene keel kõlabki. Vabadusristi all rulatavad vene noored. Järve Selveri kassades “ruulivad” vene ja ukraina mammid. Männikult tulevates bussides arutlevad vene pensionärid selle üle, kuidas neid sunnitakse eesti keelt kõnelema. Kui ma tulen rongiga Kaitseliidu õppustelt, seiravad mind, eestlasest sõdurit, üsnagi vaenulikud pilgud.
Eesti keele taandumine on nähtav juba sellest, et Selveri kassades ei saa eestlane enam mingit eestikeelset selgitust, kui näiteks triipkood on vigane ja vaja on kassas asi ära klaarida. Kui see pole pole ohumärk, siis mis on?
Kõik see on reaalsus. Pole vist vaja lisada seda, et Tallinnas on juba teine linnapea venelane või siis vähemalt venekeelse kogukonna esindaja ning kui varem vastutas eesti keele õpetamise eest Tallinnas Andrei, siis nüüd vastutab Aleksei. Või oli vastupidi, aga vahet pole.
Ventsel ei näi teadvat sedagi, et Tallinna haiglatest lahkuvad noored arstid välismaale, sest neilt nõutakse patsientidega suhtlemiseks vene keele oskust, ja kui ei oska, siis tuleb seda õppima hakata – 33 aastat pärast taasiseseisvumist tuleb “utšebnik” kätte võtta. Ja ingliskeelsed (võõrkeele baasil) eesti noored ei saa enam Tallinna tööturul kandideerida, sest igal pool nõutakse vene keele rääkimist.
Reede õhtulgi oli meie kortermajade vahelises hoovis lärmakas, sest seal tegi suitsu seltskond noori ukraina mehi. Ma ei hakka rääkima Kalevis asuvast suurest ehitusest, kust aina vene keel kostabki. Ukraina sõda tõi Eestisse vähemalt sada tuhat võõrast, kelle suhtluskeeleks on vene keel, aga Ventseli jaoks on see tühiasi.
Ventsel aga pole ise märganud, et tema jutt Kasahstani kohta on täielikult vastuolus sõnumiga, mida ta oma lõpulõigus ütleb. Tolles riigis on asjad kasahhi keele kasutamisega kehvad, aga loo autor esitleb seda kui näidet, et me ei peaks muretsema… Kui vaatasin saadet “Kaks kanget Sovetistanis”, siis ainult Tadžikistanis oli kohti, kus noorem põlvkond vene keelt ei rääkinud.
Prantsuse niklisaarel Uus-Kaledoonias on praegu vastakuti vähemusse jäänud põlisrahvas kanakad ja sisserännanud, ning ilmselt lohutab Ventsel ka kanakasid – pole hullu, teie melaneesia keel on täiesti kaitstud.
Eestlaste jaoks üha halvenevas demograafilises olukorras, kus rahvaarv kasvab ainult tänu sisserändele, on vist olemas riiklik tellimus selleks, et ilustada eesti keele ja kultuuri hetkeseisu ning rahustada maha muresolijad. Aimar Ventsel ongi seda teinud.
Jüri Kukk, toimetaja