Eestlaste nördimus Eesti venekeelsete jalgpallurite ja Venemaa jalgpallikoondise peatreeneri koosviibimise üle on emotsionaalsel tasemel arusaadav, kuid ikkagi väga naiivne või teeseldud. Jah, „meie inimesed“ ei ole kõik meie inimesed. Palju sa mõnd venelast ka ei toida ja ei eduta, ta vaatab ikka Moskva poole.
Lisaks ei ole lojaalsus oma riigi vastu ja patriotism ka teiste riikide jalgpallurite kõige tugevam külg. Vutistaarid müüvad ennast kellele tahavad, Abramovitš ostis uhke Ühendkuningriigi Chelsea FC kogu täiega ära. Kohutav putinlik vereimeja, teemandite väljapumpaja ja rõhutud jakuutide kurnaja.
Cristiano Ronaldo müüs ennast äsja Saudi Araabia klubile Al-Nassr. Pärast seda, kui selle riigi kroonprints Mohammed bin Salman tellis ajakirjanik Jamal Khashoggi tapmise ja tükeldamise. Rääkimata teistest selles riigis toimuvatest sigadustest ja inimõiguste rikkumistest.
See, et Eesti vene jalgpallurid panid pidu fašistliku riigi rahvuskoondise juhiga, kes jagab Venemaa imperialistlikke ambitsioone, on muidugi sigadus. Hea küll, nõukogude ja vene jalgpalli omapära seisneb selles, et pea ei ole mängijatel mõeldud mõtlemiseks, muidu ei oleks nii suure ja rikka riigi jalgpall nii häbiväärses seisus. Seal on pea selleks, et palli tõrjuda ja peast kinni haarata, kui järjekordne penalti lüüakse jalaga vastassuunas soovituga võrreldes. Et ajada näost sisse steroide ja röökida „судью на мыло!“.
No ei morjenda meie vene vutipoisse see, et Ukrainas tapetakse ja vägistatakse naisi ja lapsi, pommitatakse linnu ja elektrijaamu, aetakse rahulikele elanikele kallale vene vanglatest toodud mõrtsukaid ja pedofiile. Tüüpilised Kaja Kallase „meie inimesed“. Ja jäävad sellisteks.
Kuid minu arvates on palju suurem sigadus näiteks meie klubide tegutsemine migratsioonipumpadena, kui Paide linnameeskond selle asemel, et arendada meie jalgpalli ja aidata eesti andekaid poisse, ostab massiliselt sisse mängijaid Aafrikast. Et Nõmme Kalju palkas treeneriks vana kiimleva pedofiilse oina Brasiiliast, kes aastaid käperdas ja magatas meie alaealisi tüdrukuid. Kus te siis olite oma nördimuse ja avaldustega? Teie lapsi pilastati, Eesti pinnal!
Yana Toom aitab verist Putinit Europarlamendis juba aastaid, ka praegu, pidevalt kaebab seal Eesti peale, algatab karistusprotseduure Eesti vastu ja õhutab Eestis vaenu eestlaste vastu. Alles nimetas ta eesti keelt eesti poodides kuulda tahtvaid eestlasi „koopainimesteks“. Ja kus on siis peavoolumeedia, poliitikute ja rahva protestihääled? Vaikisite maha, nagu viimased argpüksid ja äraandjad.
Alles avaldas vene Delfi Venemaa terroriorganisatsiooni värbamiskuulutuse – kutsuti üles teatama selle rünnakrühmadele eesti piirivalvurite ja nende perede nimed ja elukohad, patrullide marsruudid, kaitserajatiste asukohad jne. Selle asemel et tõmmata Urmo Soonvald ükskord juba liistule, pahandatakse, et jalgpallurid sõid koos narvaka Karpiniga. Et see pelmeen neile kurku jääks, aga kui meie piire kaitsvaid poisse ja nende perekondi hakatakse tapma täppislöökidega raja tagant, on see ikka tükk maad hullem.
Või ei ole?
Ja veel: seda lugu Karpiniga kasutatakse praegu Eesti laimamiseks mitte ainult Venemaa propagandas, vaid ka Eesti venekeelses meedias. Täiesti pöörase avaldusega esines üsna loetava portaali tribuna.ee eestvedaja Leonid Tsingisser, kes süüdistas Eestit lausa natsismis Цингиссер: «Такой хоккей нам не нужен!» ?? — Tribuna.ee
„Taolises retoorikas võib jõuda selleni, et tasub ära võtta õigus esindada Eestit rahvusvahelisel areenil kõigilt, kes ei ole etniliselt puhtad eestlased. Selleks aga luua komisjon, või siis terve Rahvuse puhtuse amet, ütleme, Keeleinspektsiooni baasil (mida rahvas kutsub „Keeleinkvisitsiooniks), mis hakkab otsustama, kes on eestlane, ja kes pole vääriline. Ja kui lõpetame puhastuse riigi sees, tuleb luua antud know-how raja taha eksportimise programm, alustades näiteks Prantsusmaast – las mõõdavad ära oma koondise jalgpallurite kolbad. Tegelikult see pole enam ei patriotism ega isegi natsionalism, vaid pesueht natsism, mille taaselustamiskatsete hukkamõistmise vastu Eesti nüüd ametlikult hääletab rahvusvahelisel tasemel.“
Kas autor, kes võiks oma kolpa küll mitte mõõta, vaid kainelt hinnata selle sisu, kirjutas seda kelbast mingite mõjuainete all olles, ei oska väita, aga see jutt on täiesti põhjendamatult eestivaenulik ja rumal ning teemast täiesti mööda (kohtumisel oli ka Andres Oper, koosviibimist õigustas Aivar Pohlak, nii et mis puutub siia etnilisus).
Kirju ja skandaalse äri- ja poliitilise taustaga Tsingisser on meil antud juhul edukalt asendanud „vene“ telefašiste Solovjovi ja Skabejevat, kelle rahvusvaenu ja sõda õhutavaid saateid Eestis enam üle ei kanta.
Ivan Makarov