Tõde on huvitanud inimkonda juba hallidest aegadest alates. Postmodernses maailmas on levinud arusaam, et niipalju kui on inimesi, on ka tõdesid, kuigi inimene vajab alati ka objektiivset ja üldkehtivat tõde.
Kurioossel kombel pole siin vastuolu, kuid tundub, et ühed tõed (need kõvemini makstud) on palju tugevamad (tõesemad) kui teised. Teada on ütlemine: tõde on selle poolt, kelle poolt on jõud ja võim.
Samal ajal on olemas ka nn igavesed tõed: hea ja halb, elu ja surm, elu kui elamise valulik protsess ning indiviidi püüdlus oma Tõe tunnetamiseni, samuti inimestes kinnistunud aksioom praktikast kui tõe kriteeriumist. Siit tulenebki inimese püüdlus tõe järele – meile on vajadus uskuda, et on olemas tõed, mis peavad kindlustama nii maailma kui inimese püsimise kindlal alusel.
On olemas teaduslikud tõed, mis peaksid põhinema teaduslikel faktidel ja praktilistel katsetel.
Rühm teadlasi avastab oma uurimistöös katsete tulemusel mingi asjaolu või fakti, mida saab teiste teadlaste katsete tulemusel korrata. Siis tulevad kokku erialaspetsialistid, kaaluvad esitatud fakti tõelevastavust ja jõuavad üksmeelele et jah, tõepoolest, asi on just nimelt nii. Kuid siingi ei saa välistada tulemuste teatavat falsifitseerimist ehk fakti mingi välise teguri soovil muudetud tõlgendust. Teaduslik fakt muutub selle nn tarkade klubi poolt aktsepteerituks, toimub omapärane protsess nimega consensus trance ja kitsamas ringis aktsepteeritud fakt või pooltõde muutub ainuvõimalikuks. Siis hakatakse seda tõde kui konsensusliku tõlgenduse tulemust ka laiemalt propageerima.
Tõde levib massimeediasse ja siin toimivad hoopis teised mängureeglid – protsessi juhitakse üldsusele märkamatute propagandavahenditega. Selle protsessi tulemusena kaotab tõde oma tegeliku tähenduse. Ta muutub enesestmõstetavaks, kuid koos sellega ka vähemväärtuslikuks. Consensus trance’i poolt avalikkusesse viidud tões kahtlejaid aga pannakse häbiposti: kas sa oled vaenlane või lihtsalt loll, et meie poolt toodud tões julged kahelda? Uus tõde ongi sündinud ning häda kahtlejatele.
Üks asi on teaduslik tõde, hoopis teine aga on „tõde“, mida meile iga päev massimeedias uudiste ja meelelahutuse sildi all kultiveeritakse. Olukord pole parem isegi maksumaksjate endi poolt ülalpeetavas nn ametlikus ringhäälingus. Sealgi pole tõe aluseks mitte fakt, vaid faktina esitletav arvamus-tõlgendus, mis peegeldab otseselt kellegi poolt taotletavat tulemust – huvitatust. Sellise huvi aluseks on sageli rahaliselt kinnimakstud või ideoloogiliselt pealesurutud tõde, millel ei pruugi olla puutumust tegeliku tõega, kuid mis on kellelegi kasulik ja mida kultiveeritakse kui ainuvõimalikku.
Inimeste tõekspidamised on oma olemuselt ühiskondliku olemise, mõtlemise ja väärtuste alusplokke, millel maailm näib püsivat. Siin ma olen ja teisiti ma ei saa.
Kindlasti on paljud kuulnud ütlemisi: häda võidetuile, võitjad kirjutavad ajalugu, s.t. võitjad kinnistavad inimeste tõekspidamistesse mingi (näiliselt objektiivse) arvamuse või pooltõe, mida järgnevalt kaitstakse võitjate survega üldsusele suunatud alateadliku tolerantsi – vajaduse ja ka hirmu abil.
Tõejärgses maailmas valitseb paraku tõe asemel seesama consensus trance. See on omamoodi mugavusel, hirmul või kasulikkusel põhinev arusaamine. Laiemalt mõeldes usk, et asjad on justnimelt niiviisi, kuni ei tule teistsugune vajadus oma arvamust muuta ja teistmoodi mõtelda.
Aastatuhandeid uskusid inimesed, et maailm on Universumi keskpunkt; siis tuli aga Kopernik ja pööras vana tõekspidamise pea peale; lõpuks lendas kaksiktornidesse Tim Osman oma 911-st pajatava sõnumiga ja selle totaalse ajupesu puändina ringleb alternatiivsetes universumites arusaam lameda Maa teooriast. Kus siis on see üks ja ainuke tõde? Või oleks õigem ikkagi leppida sellega, et tõde ongi alati suhteline – meie suhtelises ja muutuvas maailmas.
Jaan Kuusk