Tulin kolmapäeval välja Riigikogu hoonest, kõndisin üle platsi ja mu pilk peatus vastas asuva Nevski katedraali kõrgel trepil. Nähtav pilt rabas.
Ülevaltpoolt tuli kamp noorukeid, kuskil 16-17-aastased, ja keeras kirikusse sisse. Noor ema võttis lapse ühe käega sülle ja vedas käru kirikutreppi mööda üles. Kirikust tuli välja kaks paarikest, vanuses 25-30. Erinevas vanuses inimesed sõelusid kirikusse sisse ja välja.
Mäest alla laskudes on luterlik Jaani kirik ja kas seal näeb kunagi sellist pilti?
Eesti venelased on väga religioosne rahvas, sealhulgas noored, ja eestlased pole. Kes sellest võidab? Ise olen küll ateist, aga ütlen kindlalt, et võidavad venelased.
Kriitikutele ütlen kohe, et ma ei vaata seda teemat ei Vene-Lääne konflikti, ei kirikute ja koguduste seaduse, ei poliitiliste vastuolude teemal. Päris kindlasti ei käi see mass seal putinismi kuulamas, sest õigeusukiriku külastatavus on olnud kõrge juba ammu enne Ukraina sõda. Kui ma aastaid tagasi taipoksitrennis käisin, käisid vene noormehed alati enne suurvõistlusi kirikus küünalt süütamas. Seepärast vaatan toimuvat vaatenurgast, kuidas kaks suuremat kogukonda on suutnud traditsioone hoida.
Siinsetel venelastel on rahvustunne, on oma keel, on religioon, on kõik tugevad ja kandvad identiteedid, suuresti ilmselt seetõttu, et nad on võõral maal ja peavad ennast hoidma. Eestlastel on kodumaal elades see kõik kadumas, ja mitte isegi endi süül, vaid Euroopa Liitu astumisest saati valitsenud liberaalse poliitika tõttu, mis on on suunatud identiteetide hävitamisele ning multikultuursuse ja kosmopoliitsuse loomisele. Võimulolijate poliitika on hävitanud suure osa meie identiteedist.
Meie noored hoiavad usust kaugele, see on isegi arusaadav, rahvusena oleme alati usuleiged olnud. Keeleliselt on meil mingi inglise keele kultus ja suurel määral oma keele häbenemine. Meil ei ole rahvuslikku uhkust, mis paneks endid eriliselt tundma. Rahvuslust kannavad veel vanemad põlvkonnad ja kui neid pole, siis praeguse riikliku poliitikaga on eestlus varsti kustunud. Me läheme just seda teed, mida läksid rootslased – ja mis on neist saanud? Ka Rootsis on moslemimigrantidel väga tugev identiteet, põlisrahval on see uusmarksismi “väärtustest” peaaegu olematuks räsitud.
Kui keegi vaidleb vastu, siis küsiks – kes lubas haridusministriks Kristina Kallase, veendunud globalisti, kelle ema ei räägi põhimõtteliselt riigikeelt? See minister on kahjur, kes teebki teadlikku hävitustööd. Vaevalt ta globalistina ka vene rahva esindaja on, venelased ei aktsepteeriks kunagi 20 soo teooriat.
Naastes aga identiteetide juurde – võib-olla siinsed venelased põlgavadki eestlasi ja eesti keelt seetõttu, et nad näevad meie mandumist? Näevad seda, kuidas eestlased (nende silmis just rahvus) pilastasid ära abielu, kummardavad homoseksualismi, lasevad oma maale keda iganes, laostavad ise oma riiki kliimalollustega, alluvad kaugetele isandatele (kuigi nemad ise ka orienteeruvad ajaloolisele kodumaale).
Millepärast peaksid venelased meid austama, kui me anname oma traditsioonid ja isegi riigi nii kergekäeliselt ära, ja võtame vastu võõrad väärtused? Nemad ju enda omi hoiavad. Võib-olla Eestis toimuv innustabki neid võtma üle maad, mis varsti nagunii on kõigi oma? Igatahes mida rohkem eestlaste kogukond “liberaliseerub”, seda rohkem nad meid põlgavad. Venelased on tugeva kultuuriga ja agressiivsem kogukond ja “liberaalse demokraatia” mandudes on nad kui barbarid, kes nõrgaks jäänud ühiskonna omastavad. Kui just moslemid seda enne ei tee…
Kuigi migranditaustaga kogukonnana on venelased siin rabedamal pinnal, omajagu kriminaalsemad ja eesti ühiskonnast eemalseisjad, on nad meist vaimselt tugevamad. Liberaalsed Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsused on eestlaskonna lõhestanud, meile võõrad väärtused kaela määrinud, meie juuri räsinud ja eestluse nõrgaks muutnud.
Ei usu, et eesti noored veel kirikusse lähevad, sest ka eesti luterlik kirik on võtnud suuna homokirikuks saamisele; meie noored ei tunne ennast sedavõrd eestlaste, kuivõrd maailma osana, nad ei austa oma keelt piisavalt, ja kõike seda soodustab riiklik vasakliberaalne poliitika. Konservatiivne pööre saab midagi veel tagasi keerata, kuid kokkuvõtvalt võib öelda: “Okkaline saab olema su tee püha tõe juurde…”
Jüri Kukk, toimetaja