Mattias Jõesaar kirjutab (Postimehes), et „Eesti on lääne tsivilisatsiooni piiririik, samuti on seda Iisrael ja Ukraina, kes võitleb vere hinnaga oma õiguse eest kuuluda vabasse läänemaailma“.
Tema hinnangul on sõjad Gazas ja Ukrainas toonud välja kaks alternatiivset vaadet Eesti välispoliitikale: üks on vastu nõrgemate rõhumisele ja teine globalistlikule eliidile.
Jõesaar tõdeb, et „Tsivilisatsioonilise maailmapildi esindajatel on seega üsna selge, et Eesti peab olema nii Ukraina kui ka Iisraeli poolel, sest kumbki riik kaitseb ennast ja koos sellega kogu ülejäänud lääne väärtusruumi autoritaarse bloki rünnakute vastu“.
Ta leiab: „Eestlased kipuvad nõustuma arusaamaga, et oleme lääne tsivilisatsiooni piiririik, mis seisab vastu autoritaarsetele agressoritele.“
Kui aga heita pilk Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide teooria põhjal loodud kaardile, siis kuulub Ukraina kindlalt ida-õigeusklikku tsivilisatsiooni (helesinine värv). Küllap selle tõttu Ukrainas sõda praegu käibki, et lääne globalistlikud jõud üritavad tsivilisatsioonide piire ümber nihutada.
Lääs ise ei ole muidugi enam ammu kristlik või läänekristlik tsivilisatsioon, vaid revolutsiooniline ilmakord, taotlusega kehtestada oma võim üle kogu maailma. Revolutsioon näeb religioonis konkurenti, mis tuleb maha suruda ja välja juurida. Mõnel juhul võib religioon teenida (ajutiselt) globalistide huve – näiteks islamit kasutatakse läänes kristluse nõrgestamiseks. Globalistid arvavad, et nad suudavad islamit kontrollida. Eks ole.
See on kahjuks tõesti nii, et eestlaste enamik on omaks võtnud peavoolu narratiivi, mille kohaselt me oleme demokraatliku lääne eelpost vastu Venemaad ning peame seetõttu olema lausa eriliselt eesrindlikud – võtma kähku omaks kõik progressiivsed (revolutsioonilised) algatused ja ideed. See justkui liidaks meid üha rohkem läänega ja aitaks kaitsta Venemaa eest.
Meile meeldib mõelda venelastest kui Putini režiimi poolt äralollitatud inimkarjast, kes ise on palja peega, s.t vaesed, aga ülistavad ja ihalevad autoritaarset deržaavat. Mingis mõttes oleme nende vastupeegeldus – ka meie oleme palja peega äratinistatud inimkari, keda on õpetatud karjuma globalistide loosungeid ja tahtma seda, mida globalistlikud isandad on meile pähe pannud.
Selles küsimuses on minu seisukoht olnud läbi aegade sama: me kuulume rahvana oma ajaloo ja kultuuri poolest läände – kristlikku läände – ja mitte itta, kuid mistahes revolutsiooniline süsteem kujutab meie eksistentsile ohtu, tulgu ta bolševistliku Venemaa / Nõukogude Liidu kujul või liberaalse-globalistliku lääne kujul.
Veiko Vihuri,
vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja