On loomulik, kui sportlased suhtuvad üksteisesse lugupidavalt ja eelarvamusteta – aga ebanormaalseks läheb, kui spordis saab tähtsaimaks asjaks kellegi solvumise ennetamine.
Aga just nii tegi alates 1930. aastast oma sportautode puhul hõbedast värvi kasutanud Mercedes – firma läks kaasa rassihüsteeriaga ning värvis oma vormel 1 heledad autot mustaks. McLaren värvis oma autod vikerkaarevärvidesse.
Spordimaailm läks BLM-i psühholoogilise survega kaasa – põlvitama asusid vormeliässad, jalgpallurid, korvpallurid ja teisedki. Üsna ruttu tuli kibe pill alla neelata, sest näiteks vormelis keeldusid Charles Leclerc, Max Verstappen, Kimi Räikkönen, Carlos Sainz juunior, Daniil Kvjat ja Antonio Giovinazzi sellega kaasa minemast ja põlvitamast.
USA korvpalliliigas NBA sai hiljuti Orlando Magicu tsentrist Jonathan Isaacist esimene korvpallur, kes jättis koroonakriisi järel taaskäivitunud NBA profiliigas mängu eel hümni ajal põlvitamata ega kandnud “Black Lives Matter” kirjaga T-särki.
“Ma usun, et mustade elud loevad. Ma leidsin endaga arupidamise järel, et põlvitamine ja Black Lives Matter särgi kandmine ei lähe minu mõttega mustade toetamisest kokku. Selline käitumine ei ole minu jaoks vastuseks,” põhjendas Isaac.
Nüüd on NBA taas poliitikat tegema asunud ja hiljutise neegri tulistamise järel asunud protestiks mänge tühistama.
Huvitav oleks edasisi arenguid näha – kardetavasti kasvab liberaalse maailma surve sportlastele ja need, kes keelduvad ideoloogiliste mängudega kaasa minemast, lihtsalt tõrjutakse spordist kui ideoloogiliselt ebapuhtad, nagu natsi-Saksamaal tehti. Kaotajaks on sport, kus väheneb konkurents, sest võistelda saavad vaid “omad”.
Poliitika ja ideoloogiad on spordi surm. Maailmas on lisaks neegerorjusele palju ajaloolisi tragöödiaid – holocaust, Armeenia genotsiid, holodomor jne – kui igaüks neist panna sporti suunama, kukub lihtne sportliku võistluse moment kokku. Sellistesse tapatragöödiatesse suhtuvad erinevad inimesed erinevalt ja neid suhtumisi pole mõtet võistlusradadele kaasa tuua ning seal lipuna kõrgel hoida. Ei saa ka iga kannatust äramärkival tähtpäeval seetõttu põlvitada.
Teine ideoloogiline moment spordis on kaunite naiste kõrvaldamine demoüritustelt – siin on mängus marufeminism, kes peab kaunitaride osalemist seksistlikuks.
Taas läks esmalt seda teed võidusõit – nimelt teatas F-1 ehk vormelimaailma tippklass 2018. aastal, et 25. märtsil Melbourne’is Austraalia GP-ga algaval hooajal ei näe nende võistlustel enam stardirivis seisvaid modelle.
Kogu niinimetatud progressiivne maailm peab võitlust väidetava seksismi vastu, kuid ühed, kes sellega kaasa tulla ei taha, on kaunid naised ise.
The Sun avaldas seejärel loo, kus selle ameti telgitagustest rääkis kauaaegne esinduskaunitar, 30-aastane Chantel George, kes on “vihmavarju hoidnud” mitmetel autospordivõistlustel, sealhulgas ka 2014. aasta F1 Suurbritannia GP-l Kimi Räikkönenile.
“Ma olen lihtsalt pettunud, sest ma tean, et paljud minu sõbrad selles tööstuses kaotavad nüüd oma töö,” ütles ta.
Vastupidiselt spordijuhtide arvamusele, nagu oleks modellide kasutamine võidusõiduüritustel tüdrukute objektistamine, ütles Chantel, et pole end kunagi seksuaalobjektina tundnud.
“Minu jaoks oli vormel-1 stardirivis seismine kirjeldamatu kogemus. Ma olen löödud, et ma seda enam kunagi teha ei saa. Tunnen kaasa ka teistele tüdrukutele, kes ei saa kunagi sellist võimalust, nagu mul oli,” rääkis Chantel.
Kaunid naised asendatakse nüüd kas segapaaridega või lastega – kui jalgpallis saadavad vutimehi poisikesed, kas see kellelgi pedofiilia või homoseksualismi propagandana ei tundu?
Vasakpoolsuse pealetungi eest hoiatavad poliitanalüütikud on nentinud, et lisaks meediale ja võimuringkondadele on marksistlik mõttelaad tungimas ka majandusse, kus äriline mõtlemine ja turunduse põhimõtted taanduvad poliitkorrektsete ideoloogiate ees.
Eestis on siiski märgata, et kaunid naised on reklaamimaailmas tagasi – paljude toodete reklaamimisel kasutatakse just iludusi. See on loomulik, sest inimesed on ilu alati hinnanud, olgu see nende endi seas, looduses või kusagil mujal.
Kogu loos on veel üks moment – kes võtab endale õiguse hinnata, et üks või teine asi ei sobi? Kui kaunid naised ise tahavad poodiumidel seista, siis mis õigus on kellelgil teisel otsustada, et nad sinna ei sobi? Tundub, et marksismi ideoloogid on endale selle õiguse võtnud.