Vabaduse väljak. Vabadusristi lähedal seisab eesti noorte seltskond, kaheksa inimest, ilmselt tudengid, kes vestlevad eesti keeles. Siis astuvad nende juurde kolm samasugust noort, kõlab tulijate “Halloo!” ja kogu seltskond hakkab rääkima inglise keeles.
Väga tuttav pilt nõukogude ajast, ainult et siis läks eestlaste seltskond venelaste lisandudes üle vene keelele. Praegu on ainult keel vahetunud, suhtumine on jäänud.
Eestlased pahandavad õigustatult venelaste peale, kes ei taha kuidagi riigikeelt ära õppida, ja nendivad suus poole suuga, et sageli saavad nood oma suures kogukonnas ka ilma riigikeeleta hakkama. Sama on nüüd ka Läänest tulnud ingliskeelsetega, kes saavad ilma riigikeeleta asjad aetud, ainult nendega ei pahanda keegi.
On väheusutav, et ka Euroopa Liidust, Ameerikast või mujalt lääne poolt tulijatest keegi tõsiselt eesti keelt õpib. Enamik neist töötab rahvusvahelise taustaga firmades, kus töökeeleks on inglise keel. Ka ülikoolide külalisõppejõud annavad loenguid võõrkeeles. Olmes saavad nad samuti inglise keelega hakkama, sest enamik nooremate põlvkondade eestlastest räägib seda hästi, ja nagu eelnevalt märgitud, läheb meelsasti võõrkeelele üle. Inglise keel on hetkel priviligeeritud keel.
Et välismaalased ei pea ega soovigi eesti keelt õppida, sest ka inglise keelega saab ideaalselt hakkama, seda tõestab ka see, et Tallinna linn on oma lehtedes loonud ingliskeelse külje või uudiskirja, siseministeerium korraldas ingliskeelset veebikülge ja nii edasi – Eesti riik ise loob lisaks venekeelsetele ka ingliskeelsetele võimaluse riigikeelt mitte õppida. Ammugi ei hakka eesti keelt õppima Bolti-Wolti toidukullerid.
Kui sellele lisada see, et sisserändevõimalusi luuakse samuti üha rohkem juurde, siis on selge, et liberaalsed valitsused ei kavatsegi hoida rahvusriiki, eesti keelt, kultuuri ja eestlust laialdasemalt. Luuakse multikultuurset ühiskonda inglise ja vene keele baasil.
UU