Ameerikas toimus taas üleriigiline vulvamütsides naistemarss, kuid uudiste järgi võttes oli seekord osavõtjaid varasematest aastatest tunduvalt vähem.
Ilmselt on üheks põhjuseks see, et USA-s pole enam võimul demokraadid ja Clintonite klikk, kes selliseid asju üles kütsid. Loosungites aga domineeris kliima pluss naiste õigused ja immigratsioon.
Naiste maailmamuutmisplaanid on tavaliselt suuremst empaatiast lähtuvalt ülearu radikaalsed ja reaalsust mittearvestavad. Hiljuti tõi üks Uute Uudiste kommentaator näitena Rootsi, kus aastakümneid valitsenud feministid on ühiskonna igati kriisi viinud. Nii on naised leebemad nii kuritegevuse kui migratsiooni suhtes – kui meesminister paneks seadusrikkumised karmilt paika, siis naisminister tahab alati kellelegi võimalust anda.
Soome siseminister Maria Ohisalo on heaks näiteks, kuidas naine otsustab migratsiooni üle – nad on õnnetud, võtame nad enda juurde, küll me ära mahume ja raha leiame. Enamik meesministreid vaataks enne järgi, kui palju on riigil raha migrantidele kulutamiseks, ilma et see inimeste endi heaolu mõjutama hakkaks, ja millised on tagajärjed nii oma riigi rahvastikule kui ka sisejulgeolekule.
Naistemarsside loosungite seast ei kao nõue õigusele aborti teha. Miks nad soovivad üldse tagajärgi likvideerida, kui on võimalik ennetada – turvaline vahekord tähendab alati seda, et aborti teha pole vaja. Feministid aga justkui nõuaksid endale õigust olla moraalitu, vabameelne ja ettevaatamatu. Kas abort on neile tõesti nagu lihtne gripiravi, mis hinge kuidagi ei laasta?
Taas oli väljas loosungid a la „Minu keha on minu otsustada“. Mis siis, kui uimastite legaliseerimise pooldajad arvaks samamoodi: „Minu organism, tean ise, mis teen!“
Viimasel ajal on marufeministid rääkinud palju kliimatapjalastest ehk propageerinud mittesünnitamist kliima nimel. Üks Ameerika telekommentaator arvas: „Aga kui see lastevastane kampaania oleks alanud siis, kui tänased feminismiaktivistid polnud veel eostatud?”
Naiste õiguste eest peab võitlema kogu maailmas – paraku pole kogu see marufeministlik ja meestevaenulik sõjakäik küll kuidagi sellega seotud. Sellele viitab kasvõi loosung New Yorgis “Tõuse ja möirga” (“Rise and Roar”).