Esmaspäeval andis peavoolumeedia edasi juubeldavad teated sellest, et Moldova parlamendivalimised olevat võitnud “euromeelsed” jõud. Tegelikkus on siiski tugevasti teistsugune.
Alljärgnev analüüs pole mitte “venemeelsus”, vaid kinnitus sellele, et liberaalset peavoolumeediat ei maksa uskuda ja endal tuleb tõe selgitamiseks vaeva näha.
Tegelikult oli president Maia Sandu kaotaja. BNS kirjutab: “Tegevus- ja Solidaarsuspartei (Partidul Acțiune și Solidaritate – PAS) on kogunud 50,03 protsenti häältest, Venemaa-meelne Patriootlik Blokk aga 24,26 protsenti, selgub valimiskomisjoni kodulehel avaldatud tulemustest. Eelmistel parlamendivalimistel neli aastat tagasi sai PAS 52,8 protsenti häältest.”
Sandu partei kaotas parlamendikohti, mis tähendab, et neil on vähem võimalusi ellu viia euroseadusandlust. Ülinapp 50% joone ületamine annab igal valimiste vaidlustamisel “euromeelsust” selle alla lükata.
Nn venemeelse erakonna protsent on tõesti 24,26%, kuid teist samapalju läks väiksematele erakondadele, keda Lääs liigitab samuti “mitte-euromeelseteks”, seega on seis enam-vähem fifty-fifty.
BNS vahendab: “Ka pärast valimiskaotust Moldovas on venemeelsed jõud endiselt üsna mõjukad, ütles Moldova parlamendi julgeolekukomisjoni endine esimees Chiril Moțpan Unianile. “Minu arvates on olukord veelgi hullem kui oli kunagi Ukrainas. Venemeelne segment on väga tugev. Nagu valimistulemused näitasid, on see sisuliselt 50-50,” ütles Moțpan.”
Seega läks olukord Moldovas veelgi hullemaks kui pärast eelmisi valimisi.
Pole kahtlustki, et Venemaa, kes sisuliselt okupeerib Transnistriat ja õhutab separatismi Gagauusias, sekkus valimistesse, aga väga tugevalt mõjutas valimistulemust ka Brüssel. Kui võtta asja klassikalise hea ja kurja võitluse positsioonilt, siis on EL muidugi “hea”, aga mis saab ühe rahva tegelikust enesemääramisõigusest?
Demokraatia reeglite järgi peaks moldovalastel olema õigus ise valik teha, ka siis, kui Euroopa Liitu minna ei taheta, aga nüüd teeb Brüssel nende eest valiku, või vähemalt mõjutab seda oluliselt – enne valimisi vooris sinna meeletu seltskond kõrgeid eurotegelasi, kes mõjutasid ise samuti valijaid “euroteele” minema.
Mida võiks endast kujutada Moldova “venemeelsus”, millest on Euroopa Liidus saanud lausa põhjendus ebameeldivate valimistulemuste tühistamiseks? Moldova on väga sarnane Gruusiaga, ta on kaotanud Transnistria, mis eraldus 1990. aastatel separatistliku mässu kaudu, turgi keelkonna rahvas gagauusid, kel on juba autonoomia, tahavad samuti lahku lüüa. Euroopa Liiduga ühinemine eraldunud alasid kindlasti tagasi ei too, EL võib aidata piire kaitsta, kuid kui Moldova tahab Transnistriat tagasi saada, ei saa nad Vene uksi paugutada, nagu ei saa seda teha Gruusia Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tagasisaamiseks.
On väga usutav, et suur osa moldovalastest ei taha tõesti Euroopa Liitu minna. Sinna tõmbab nooremaid ja neid, kes loodavad eurorahadele, samuti korruptsiooni väljajuurimisele. Aga on tõenäoline, et Moldova rahvas teab juba, mida EL tegelikult tähendab: homo- ja sooideoloogiat, ülikarme kliimameetmeid, noorte veelgi suuremat äravoolu rikkamastesse riikidesse, samuti EL-i olulist majanduslikku allakäiku, mis tähendab, et eurorahad polegi enam nii prisked, et suveräänsus loovutada.
Teatati ju hiljuti nn ühtekuuluvusfondi rahastuse tugevast vähendamisest kaitsekulude tarvis, mis tähendab et Moldova põllumees enam selliseid toetusi ei saa, nagu Eesti talunikud said – ja meiegi saime vähem kui vanad liikmesmaad.
Moldovalased ja rumeenlased on sisuliselt üks rahvas ning läbikäimine tihe, seetõttu võivad moldovalased näha, et ka EL-i liikmesriik Rumeenia on endiselt korruptiivne ja ebademokraatlik, “euromeelsed” on sageli lihtsalt kesta vahetanud ekskommunistid. Ehk kokkuvõttes: Euroopa Liit pole ammu enam nii lõbus koht, kui ta oli 2004. aastal, mil Eesti sinna astus. Praegu muutub ta totalitaristlikuks impeeriumiks ja valik on lihtsalt kahe totalitarismi vahel, õrna lootusega säilitada siiski selles maailmas suveräänsus.
Moldovas on lihtsalt olukord, kus väsinud ja vaene rahvas tahab muutusi, euroliit on üks reaalne võimalus, eriti noortele, aga ilmselt hoomatakse, et ka see pole ideaalvariant, ning see paneb kahtlema. Kaks suurt jõudu, Brüssel ja Moskva, võitlevad moldovalaste hingede eest. Üllatuslikult ei räägita aga rahvuslikest suveräänsusjõududest, kes kindlasti on olemas – kuid uudistes ilmselt “venemeelsete” lahtris.
Aga naastes meie peavoolumeedia juurde: ega eesti inimene siinsetest välisuudistest mingit tõde teada ei saa, reaalsus on hoopis teine.
Uued Uudised