Eestis on rida poliitikuid, kes on väga aktiivsed, samas kui nende endi taust annab hoobi Eesti mainele, sest sageli teatakse seda ka välismaal.
Üks neist on reformierakondlane ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kelle “hobi” lapsi ebasobival viisil pildistada pole kellegi väljamõeldis, vaid meediast läbi käinud tõestisündinud juhtum. Mees rehabiliteeriti ka sedavõrd räiges eksimuses – ja nüüd esindab ta Eestit, kuigi on teada, et vähemalt Saksamaal, Soomes ja Gruusias on Mihkelsoni kahtlane taust olnud meedias “suure kella küljes” ja sellest teatakse ühe konservatiivse poliitiku sõnul ka USA võimuringkondades. “Jälle see p…fiil tuli,” sosistakse nii mõneski riigis.
Teine praegu väga palju reklaamitav tegelane on sots Raimond Kaljulaid, kellest on teada, et tema kampaaniat europarlamendi valimistel 2019. aastal rahastasid rahvusvaheliselt kriminaalsed Vene krüptoärimehed Ivan Turõgin ja Sergei Potapenko. Selline inimene jätkab Eesti poliitikas, nagu poleks midagi juhtunudki, samas kui kümneid inimesi tembeldatakse Eestis “Kremli agentideks” täiesti alusetult.
Huvitav tegelane on teine Kaljulaid ehk Eesti ekspresident Kersti Kaljulaid, feministlik riigipea, kes surus Vladimir Putini kätt 2019. aastal, mil Krimm ja osa Donbassist olid juba annekteeritud ja Malaisia reisilennuk Ida-Ukraina kohal alla lastud – ja tema kutsus Putini veel Tartusse külla.
Kersti Kaljulaidi tasub silmas pidada – kui ta toetab Tsahkna avantüürilist välispoliitilist kurssi, siis on ta ikkagi riigipea, kes külastas Putinit. Kui ta toetab president Karise ettepanekut, et EL võiks panna paika eriesindaja suhtluseks Kremliga, siis sobib ta uuesti Putini juurde sõitma.
Avantüriste on Eesti poliitikas ohtralt – näiteks minister Margus Tsahkna, kes käib välisministrina sõbralikes Gruusia ja Ungari riikides valitsusvastaseid üles ässitamas, mis on igasuguste diplomaatia reeglite vastu. Eestist “Euroopasse” läinud Kaja Kallast iseloomustab näiteks see, kuidas ta süüdistas Ungarit Vene-meelsuses, tolle riigi välisminister Péter Szijjártó aga tuletas talle kohe peaministri Vene-äri meelde – see näitab, et Eesti poliitikute tausta teatakse.
Küllap teatakse ka seda, kuidas suure rahapesu ajal Venemaalt Läände läbi Skandinaavia pankade Eesti filiaalide oli Eesti rahandusministriks Jürgen Ligi, kes on seda ka praegu, ja kardab hirmsasti sõnu “rahapesu” ja “korruptsioon”; teatakse Keit Pentus-Rosimannust ja Autorollot.
Ja kindlasti teatakse seda, et “Slava Ukraini” muutumise “Slava Ukradenaks” korraldas Johanna-Maria Lehtme, kelle koduparteiks on Eesti 200, kust on pärit kõige destruktiivsemad Eesti ministrid, kellest venestaja Kristina Kallasele üritati just Riigikogus koht kätte näidata.
Uued Uudised