Ehkki meil on püütud näidata, et mingit pagulaskriisi Eestis ei ole ning elu on nagu lill, räägib tegelikkus teist keelt.
Pagulasi imbub siia sisse rohkem kui keegi arvata oskab ja eesmärgid ikka ühed – saada mugavama ja kergema elu peale.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on pidevalt sellele tähelepanu juhtinud, kuid see jutt on liberaalide poolt ainult välja naerdud.
Salliv Euroopa on juba ammu sisserändajate massidega püstihädas – lisaks sellele, et nendega tegelemine nõuab raha ja inimjõudu, suureneb ka mitte üksnes terrorismioht, vaid terrorism ja kuritegevus üldiselt. Lõpuks on hakatud aru saama, et kogu see rändeteema lasti alguses kohe liiga lõdva rihma otsa.
Nüüd tunnistas Horvaatia president otse välja, et Lääne-Euroopa ise on toitnud oma leebe vastuvõtupoliitikaga smugeldajaid, jagades miljardeid vasakule ja paremale.
Enne valimisi teritasid oponendid rahvuskonservatiivide kallal hambaid, et mis pagulastest te räägita, siia ei taha keegi tulla. See jutt oli puhas vale, täielik demagoogia selleks, et oma inimesi lihtsalt lollitada.
Vaadake ringi. Piisab, kui vaatate, kes sõidavad jagamistaksot või veavad jalgrattaga toitu laiali. Nad ei oska keelt ega tea aadressegi.
MTÜ Eesti Pagulasabi aga otsib üha ja üha uusi vabatahtlikke ja palgalisi, kes neile tuge pakuks. Aga sama hästi võiks elu hammasrataste vahele jäänud eestimaalasi toetada.
Kõike seda tendentsi kokku võttes oleme tänaseks olukorras, kus mitte ainult Tallinna vanalinna jõuluturgu ei blokeeri betoonkamakad, vaid meie rahvusliku au ja uhkuse, 150 aastase ajalooga üldlaulu- ja tantsupeo, ajal passivad katustel snaiperid, et julgestada meie rahvarõivais noori ja vanu, kes kõikjalt Eestimaalt pealinna kokku on sõitnud.
Nimelt võib siseministeeriumi raporti järgi laulupeol või selle rongkäigul toimuda äkkrünnak korra 5–20 aasta jooksul. Ja sellist tõenäosust peetakse suureks.
Kõige suurem meede on heidutus, ütles politseiametnik. Kõige suurem meede oleks olnud ammu juba heidutada mugavuspagulasi siia üldse tulemast.
UU