Pseudoinimõiguslaste rühmitus Eesti Inimõiguste Keskus on üllitanud ideoloogilise paskvilli, milles vaadeldakse mustlasi, poliitkorrektse nimetusega romasid, diskrimineerimise ohvrina. Miski ei saa olla ekslikum.
Alustuseks katked ühest rahvalikust laulust: „Oh millal saaksin, ma mustlasena, maailmas ringi veel rännata, nii vaba, rõõmus, ei ole keegi, kui loodusrüpes, on mustlane. Sageli metsades hulkudes meenub, mul mustlase muretu elu, milles nii palju on võlu, ja nii palju romantikat!“
Mustlased on vana rändrahvas, väidetavalt pärit Indiast, ja nad on oma rändeteedel hajunud üle maailma laiali, säilitades siiski oma kultuuri, kombed ja elustiili. Mustlastel on vaba rahva mentaliteet, nad pole kusagil eriti seadusi austanud ja seetõttu suhtutakse neisse igal pool kui mitte halvasti, siis eelarvamusega vähemalt, ja neid eelarvamusi toidavad nad ise.
Jutud sellest, et mustlasmehed varastavad ja -naised ennustavad, pole laest võetud. Mustlannad on viimse ajani inimestelt suuri summasid välja petnud, lubades neilt maha võtta needusi, mida keegi olevat neile peale pannud. See on reaalne (mustlas)elu.
BNS-i vahendatud uudis räägib: „Eesti Inimõiguste Keskus avaldas koostöös Kesk-Euroopa Ülikooliga seirearuande, millest selgub, et Eestis puudub romasid eraldi käsitlev riiklik strateegiline raamistik.
Uuringute ja selge strateegia puudumise tõttu on mitmed kitsaskohad püsinud lahenduseta juba aastakümneid – näiteks roma laste vähene osalemine alushariduses, haridustee lühidus ja katkestatus ning kõrge tööpuudus. Puudub usaldusväärne ülevaade romasid puudutava diskrimineerimise ulatusest, eriti tervishoiu ja tööle saamise osas. Lisaks soodustavad puudulikud õigusaktid romadele ja ka teistele marginaliseeritud gruppidele suunatud vaenu levikut Eestis. Inimõiguste keskuse teatel napib roma vabaühendustel ressursse ja institutsionaalset tuge, mis pärsib nende suutlikkust oma õiguste eest seista ja osaleda poliitikakujundamises.
/…/Riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste koostöö tugevdamine ning romade kaasamine poliitikakujundamisse on jätkusuutlike muutuste saavutamiseks kriitilise tähtsusega.“
Kogu see jutt on ideoloogiline jama. Romasid ei diskrimineeri keegi, see tee, millel nad käivad, on nende valik. Nende sügavalt juurdunud ajalooline mentaliteet hoiab mustlasi eemal integreerumisest mistahes ühiskonda, oma eluviisist loobumist peavad nad traditsioonide reetmiseks.
Vanemad inimesed mäletavad seda, kuidas veel 1960. aastatel sõitsid mustlasvoorid hobustega suveti ringi. 1970. aastatel tegi nõukogude võim nad paikseks ja kohad, kuhu nad koondusid, muutusid probleemseteks. See, et mustlaslapsed koolis ei käi, vaid pühenduvad oma „ametitele“, oli mureks juba okupatsiooniaegadel, see pole sugugi Eesti Vabariigi „sallimatuse“ tagajärg. Tööturule ei lähe nad seetõttu, et neil on omad tegevusalad, tavaliselt mingi „äri“ ja „diskrimineerimine töökohtadel“ tähendab tavaliselt probleeme töötaja poolt, kes ise usaldust ei ärata.
Kõnealuse loo juures sotsiaalmeedias ütleb üks inimene: „Mul on häid kogemusi kõigi rahvastega, kellega olen kokku puutunud, aga mustlastega – mitte ainsatki. Ootasin alles hiljuti Tallinna bussijaamas Tartu bussi, olin paarkümmend minutit seal seisnud ja veidi enne bussi ettesõitu marssis mu ette mustlanna, kes teatas, et tema seisis seal juba ammu, käis ainult korra ära. Ütlesin, et olen siin pikalt seisnud ja tema pole kunagi seal seisnud, aga ta ei jätnud ründavat tooni, kuigi ka teised inimesed toetasid mind. Teisel korral asetas üks poiss ostu eest makstes raha letile, tema taga seisev mustlanna kahmas raha enda kätte ja teatas, et see kukkus ta just käest ning väitis seda häbematult kõigile. Lõpuks poiss nuttis ja inimesed järjekorras karjusid, mille peale andis mustlanna raha tagasi ja kadus.“
Mustlaste „kuulsus“ ei ole mingi stereotüüp, vaid on elust enesest pärit. Alati ei ole inimesed mingi grupi vastu ülekohtuselt sallimatud, vaid üsna sageli on need grupid ise selleks põhjust andnud. Helsingis näiteks on „kurikuulsad“ Rumeenia mustlased, keda lubati kunagi sinna väidetava diskrimineerimise eest põgenemisel, kuid nad said suureks probleemiks nüüd juba Soome ühiskonnale.
Võib vaid ette kujutada, mis saab siis, kui vasakliberaalid ja pseudoinimõiguslased hakkavad mustlasi „sallimatuse“ eest kaitsma – nood võtavad rassismi, ksenofoobia ja sallimatuse retoorika kohe oma arsenali ja kasutavad siis relvana, kui millegagi vahele jäävad. Selles osas on nad targad, teavad, mis neile kasulik on.
Mustlasi tuleb võtta sellistena, nagu nad on. Kui neid hakatakse nüüd nende endi loodud õhkkonna eest kaitsma, saadakse juurde üks pretensioonikas, ülbe ja agressiivne rahvakild, kelle vastu viha aina kasvab.
Lõpetuseks ühe ajakirjaniku meenutus, kes külastas 2004. aastal Eesti rahuvalvajaid Kosovos. Mitrovica linnas oli mustlaste linnaosa, mis oli Kosovo sõja ajal maatasa pommitatud. Serblased tulistasid ise seda, albaanlased aga tellisid sinna NATO tulelööke. Nii suhtusid kaks sõdivat rahvast kolmandasse.
Uued Uudised