On täiesti inimlik ja loomulik, kui eksinud ja vigu teinud inimesed vabandavad siiralt nende ees, keda nende tegevus valusalt riivas – aga pseudoliberaalses ühiskonnas on ka see ära labastatud.
Paljud mäletavad ilmselt aegu, mil EKRE oli valitsuses, tema ministreid rünnati igast asendist ja üks vasakliberaalide võitlusvõtteid oli vabandamisele sundimine, seda tegude eest, mis olid vasakleerile vastukarva. Selline sundvabandamine on üks marksismi osa.
Kui Hiinas oli kultuurirevolutsioon, siis sunniti elatanud haritlasi põhjaliku “töötlemisega” ennast kontrrevolutsioonilises tegevuses süüdi tunnistama ja kui professor siis pisarsilmi oma eksimust Partei ees tunnistas, ega siis kannatused läbi polnud, need alles algasid. Inimeselt väljapekstud vabandus andis hungveipingidele “moraalse õiguse” vabandanu kasvõi rahva silme all hukata – too ju tunnistas üles, et pole väärt vähimatki halastust.
Uusmarksismist nakatunud Lääne pseudoliberaalne ühiskond on selle “stiili” edukalt üle võtnud ja sunnib “tühistatavaid” vabandama. Siiras vabandamine neid ei huvita, neile on vaja süüditunnistamist ja enesealandamist, et kontroll ohvri saatuse üle enda kätte võtta.
Liberaalsele Läänele meeldib veel ka vabandamine asjade eest, milles ühiskond süüdi pole, näiteks Aafrika orjakaubanduse eest. Täna pole alles ei orjuse all kannatunud põlvkondi ega ka orjuse levikus süüdiolijaid, kuid endiselt vabandatakse orjusaegade eest. Jah, võiks ju ära nentida, et see kõik oli vale ja inimestele tehti raskelt liiga, aga tänased põlvkonnad ei peaks ei ennast rooskama ega ka põlvitades andekspalumist nõudma.
Sest sellises ideoloogilises surves ei arvestata ei seda, et Aafrika valitsejad olid üks orjakaubanduse osapool; ei seda, et Briti sõjalaevastiku meremehed püüdsid Atlandil vihase innuga orjalaevu, ega ka näiteks seda, et noil aegadel olid valged eestlased ise pärisorjad, või et Türgi osmanid vedasid miljoneid eurooplasi samuti orjusesse.
Tulles tagasi Eestisse, siis siin näeb veel üht totakat vabandamist, seekord tegude eest, mida vabandaja pole justkui ise teinud ja inimeste ees, keda ta ise pole kuidagi solvanud – ja asja muudab eriti absurdseks see, et vabandaja ise on paras tõbras just sel alal.
ERR kirjutab: “Välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) vabandas välisministeeriumi töötajatele saadetud kirjas diplomaatide ees, sest president Alar Karis tõmbas tema sõnul välisteenistuse sisepoliitilisse võitlusse.”
Tsahkna ise on juba ammu suunanud diplomaate välisriikide homoparaadidele, ta on välisriigi välisministrina õhutanud siseriiklikke rahutusi sõbralikes maades – ta on diplomaatia muutnud teravate nurkade silumise asemel nende nurkade esiletõstmiseks.
Miks on vaja ühel keskharidusega ministrihakatisel vabandada presidendi eest? See ei tee kellegi elu paremaks, kui keegi üldse solvuski. Loeks vaid siiras vabandus riigipea poolt, kuigi on võimatu aru saada, mis peaks Karis üldse välisministeeriumi homosaadikute ees vabandama? Ka suursaadiku Kasahstanis lasi lahti ikka Tsahkna ametkond…
Ei, see Tsahkna vabandus oma homomeeskonna ees on pigem nuga, millega välisminister torgib selja tagant riigipead. Sellel ebasiiral ja inimlikult mõttetul vabandusel on poliitiline taust, mida minister riietab inimlikkusesse, kuigi lööb just nuga selga.
On vaja ära lõpetada see ilgelt vastik vabandamisnõue, mille taga pole ei siirust ega vabat tahet ja soovi midagi heastada. Praegune “vabandamine” on marksistlik kasteet vasakliberaalide nukkidel.
Võimupoliitikud peaksid oma tegude eest hoopis vastutama, pole nende ebasiiraid vabandusi vaja.
Uued Uudised