Väidetavalt on kõige rohkem naisi sotsides ehk Eesti sotsiaaldemokraatlikus erakonnas. Muidugi, nad võitlevad ju naiste õiguste eest. Aga siiski – ettevaatust, tegu on Marxi parteiga, kellele on vaja vaid revolutsioonisõdureid.
Pikka aega oli marksistide juhtivaks revolutsioonijõuks töölisklass, kel polnud “peale ahelate midagi kaotada”. Siis aga tekkis Läänes heaoluühiskond, töölised said jõukamaks, neil oli juba midagi kaotada, nad ei tahtnud relvadega barrikaadidele ronida ning nad muutusid Marxi ideedele tarbetuks.
Pettunud Frankfurti koolkonna uusmarksistid valisid endale uued kaitstavad ja seejuures ka uued revolutsioonilised klassid – migrandid, naised ja (seksuaal)vähemused. Praegu on juba ülihästi näha, kuidas nende kätega revolutsioone tehakse. Massimigratsiooniga on Lääs sisserändajaid täis lastud ja eriti moslemimigrandid on jõud, mida saab alati üles ässitada. Ka LGBT-st on saanud agressiivne löögirühm, mida kasutatakse ühiskonna muutmiseks – näiteks üritas neljatäheorganisatsioon sisse pääseda üdini religioossesse Katari, seal korraldatud jalgpalli MM-ile.
Aga naaseme naiste juurde. Praegune radikaalne naisõiguslus on suunatud sellele, et naised loobuksid oma traditsioonilisest rollist pere ja laste juures ning läheksid barrikaadidele, kõvemad neist võtaksid võimu karjääri kaudu üle. Sedasama üritasid kord naistega teha ka bolševikud.
Me näeme, kuidas ka Eestis naisi barrikaadidele aetakse. Neid kutsutakse võitlussesse abordiõiguse eest ja soolise palgalõhe vastu, kliimat ja loomi päästma, seisma homode ja migrantide õiguste eest või siis lihtsalt karjääri tegema – peaasi, et nad oleksid kogu aeg võitlustes, lausa sõjas. Aga pidev rindel olemine on väga kurnav, eriti naistele – ega ilmaasjata räägita üha rohkem kehvast vaimsest tervisest ja antidepressantidest.
Naised, sotsialistid ei võitle teie õiguste eest, te olete neile vaid kahuriliha, barrikaadide revolutsiooniline klass, nende eesmärgiks on teid eemaldada kõigest, mis on naiselik (ja mehelik), muuta teid revolutsioonisõdalasteks – ja see on õnnestunud, kõigi survegruppide eesotsas on noored naised. Ja kusagil tõmbab Marx endiselt niite.
Naiste turvakodudelt võeti sotside valitsedes raha vähemaks, hooldekodudes vägistatakse eakaid naisi, politsei laseb vägivallatsejad lahti, et nood saaksid surmasõite teha – lihtsate naisteni radikaalne naisõiguslus lihtsalt ei jõua, see on mariannemikkode pärusmaa, kes lehvivad marufeministidena maailmas ringi.
Konservatiivsed naised hindavad endiselt peret, lapsi ja kodu. Liberinaistel, sotsitaridel ja kahesajalastel on valikuks barrikaadid. Mitte et naiste õiguste ja vabaduste eest ei peaks seisma – aga see ei tohi muutuda revolutsionääri elukutseks.
Eraldi veel karjääriteest – kõik naised ei pääse marjamaale, tipp-poliitikuteks, firmade juhatustesse, ülemusteks, suurem osa peab jääma karjamaale, kassadesse, ladudesse, teenindajaks. Sooje kohti jätkub tõesti ainult vähestele ka siis, kui mehed üldse pildilt maha võtta. Kodu, pere ja lapsed aga on igale naisele ilus võimalus.
Vaadake Hallmarki filme, mis näitavad noorte naiste edulugu – peategelane saab kas partneriks või asepresidendiks, aga tema sõbrannad jäävad kontorilaudade taha, kus karm naisülemus neid oma tahtmise järgi pillutab.
Uued Uudised