Istanbuli konventsioon ei ole lihtsalt «Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon». Tegemist on antikristliku revolutsiooni tööriistaga, tegevuskavaga, mis näiliselt õilsate üleskutsete ja püüdluste taha peitudes püüab sooideoloogia abil kurikavalalt lammutada kunagiste kristlike ühiskondade väärtusbaasi.
Valetavad need, kes kaitsevad seda raevukalt kui naiste huvides koostatud dokumenti. Selleks pole vaja konventsiooni nime kandvat paberilehte, selleks on igal normaalsel ja vabadusele ning õiglusele rajatud riigil olemas seadused ja neid jõustavad õiguskaitseorganid.
Revolutsiooniline liikumine on alati enda huvides ära kasutanud ühiskonna nõrgemaid liikmeid või paljude inimeste ebaõiglast seisundit, et haarata võim ja saavutada jõuga oma ideoloogilised eesmärgid.
Istanbuli konventsioon propageerib varjamatult feminismist ja uusmarksismist lähtuvat sooideoloogiat, kuulutades soo sotsiaalselt konstrueeritud rolliks, käitumiseks, mida ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab. Kasutatakse ka sotsiaalse soo mõistet. Riikidele pannakse kohustus «juurida välja eelarvamused, kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele».
Niisiis kuulub ka kristlik perekonnakäsitlus väljajuurimisele. Koolides tuleb viia «mittestereotüüpsete soorollide … küsimusi käsitlevad õppematerjalid, kohandatuna õpilase arengutasemele, ametlikesse õppekavadesse hariduse kõigil tasanditel». Jne.
Eesti peab Istanbuli konventsioonist lahti ütlema. Punkt. Mida rutem, seda parem. See ei ole diskuteeritav küsimus.
Allikas: Meie Kirik