Vanarahvas on öelnud, et kui mees joob, on see õnnetus, kui naine joob, on see topeltõnnetus. Võib-olla on poliitkorrektne öelda, et pole see joov naine sugugi hullem kui mees, aga reaalsuses see ikkagi nii on.
Sama asi “töötab” paljudel elualadel, sest naised ja mehed pole ühesugused. Heas mõttes võib öelda, et naised on empaatilisemad, alahoidlikumad, mõistvamad, kuid ka see võib äraspidiselt mõjuda. Nii näiteks on nad kaastundlikumad migrantide, sealhulgas moslemimeeste suhtes, need aga on põhjustanud väga palju kannatusi Euroopa naistele, juba rändekriisi alguses, kui 2016. aastavahetusel toimusid Kölnis ja teistes Saksamaa linnades euroopalike naiste massikäperdamised.
Naised ongi seetõttu poliitikas sageli destruktiivsed, olles “sallivad” seal, kus peaks olema karmimad; ja kui nad oma sallivust ei saa, muutuvad nad poliitfuuriateks.
Üks inimene kirjutas sotsiaalmeedias sellest, et tema arvates on need naised, kes on ennast poliitikas teostanud ja kõrgele jõudnud, inimestena vastikud. Põhjuseks see, et nad on sinna jõudnud läbi selle räpase poliitkultuuri, mis Eestis valitseb, ja see on neid teinud ebanaiselikeks ja tundetuteks ideoloogiasõdalasteks. See käib naispoliitikute kohta, kes esindavad liberaalset ja vasakleeri – sest erinevalt neist on konservatiividel naiselikkus ja mehelikkus au sees.
Selle määratlusega ei saa mitte nõustuda, kuigi erandid on kahtlemata olemas. Vaadake seda kurja mida naisvõimupoliitikud teevad: üks veab võõrvange sisse, teine laostab haridussüsteemi, kolmas vorbib sõnavabadust piiravat vaenukõneseadust… nad on destruktiivsed. Kui mehed teevad sigadusi, siis küünilise teadmisena, vasakliberaalsed naised aga nagu anduvad mingile hävitamistungile. Ursula von der Leyen hävitas Saksamaa kaitsevõimekuse, nüüd hävitab euroliidu.
See ei ole ainult poliitikas nii, vaid ka ettevõtluses, kus reklaamitakse kõvasti karjäärinaise mudelit. Aga naiste karjäär kulgeb samuti läbi olelusvõitluse, kus tuleb ennast maksma panna, ja sageli teiste naiste arvelt. See võitlus nõuab kõvat närvi ja enamasti konkurentide allasurumist – ja ärge öelge, et naised on suguõdede suhtes empaatilised. Nii ettevõtluses kui poliitikas saavad paljudest empaatilistest naistest tundetud fuuriad. Mõnedki naised eelistavad meesülemust, sest naisülemused olevat eriti õelad.
Kui Kaja Kallas kandideeris oma praegusele ametikohale, kirjutati sellest, kui suur on konkurss Brüsseli ametikohtadele – ja enamasti tuleb võidelda naiskandidaatidel. Ursula von der Leyeni ja Kaja Kallase vastastikune “bitšimine” ning Eva Kaili ja Federica Mogherini korruptsioon näitavad, et naised korrumpeeruvad sama “hästi” nagu mehed.
Ka Eestis saadavad naispoliitikuid samasugused skandaalid, nagu mehigi: Slava Ukraini, Autorollo, Stark Logistics on need märksõnad. Ja õigus on inimesel, kes kirjutas, et kõrgele jõudnud naispoliitikud on inimestena sageli vastikud. Ei, nad pole meestest halvemad, vaid nad on… nagu mehed. Kadunud ei see naiselik iseloomu pehmus. Joller, Pakosta, KriKallas, Lahe, Alender… nad on meestele paremal juhul poliitsemud, mitte aga naiselikud naised poliitikas.
Kui naised tahavad karjääri teha ja eriti veel poliitikas, on see nende valik. Aga ka seal peaks nad üritama naiselikuks jääda, mis mehelikkust ja naiselikkust lammutavas feministlikus ja sooideoloogilises vasakühiskonnas pole sugugi kerge, sest see on lausa riiklik poliitika. Kui nad aga otsustavad minna liberaalidena või vasaklastena poliitikasse, siis ei maksa imestada, kui nendega kokkupuutuvad inimesed nende peale nina kirtsutavad. Ja mehed enam viisakalt uksi ei ava…
Räuskavad naiskomissarid ei meeldi kellelegi…
Uued Uudised