Kui meediasse paiskuvad kaadrid sellest, kuidas Hispaania enklaavi Ceutasse tungib kõigest ühe ööpäevaga 49 000 inimest, on Eesti avalikkuses ikka veel neid, kes lehvitavad käega. Lohutatakse end jutuga, et Aafrika rannik on meist tuhandete kilomeetrite kaugusel ja meie oma idapiir on ju „kaitstud“.
Selline mõtteviis on sulaselge enesepettus ja silmade kinniplaasterdamine. Need kümned tuhanded inimesed ei jää igavesti Ceuta randa ega Hispaania kinnistesse laagritesse. Nad liiguvad edasi – ja seekord juba täiesti seaduslikult, Euroopa Liidu ametlike dokumentidega otse meie tänavatele ja avalikku ruumi.
Aastaid on räägitud rändepoliitika ohjamisest, kuid tegelikkus näitab hoopis muud. Brüsseli uued rände- ja varjupaigapakti reeglid on loodud looma illusiooni kontrollist, kuid sisuliselt on tegemist mehhanismiga, mis jaotab kriisi tagajärjed sunniviisiliselt mööda Euroopat laiali. Isegi kui praegune valitsus kinnitab, et Eesti ei hakka rändekvootide alusel inimesi füüsiliselt vastu võtma ja eelistab maksta trahvi või „solidaarsustasu“, on see vaid pool tõde.
Probleem ei seisne ainult esmases ümberasustamises. Kui massiline sissetung on kord juba toimunud ja inimesed saavad Euroopa Liidus pagulastaatuse või elamisloa, ei hoia neid ükski trahv ega leping Lõuna-Euroopas kinni. Schengeni viisaruumi ja vabaliikumise reeglite tõttu muutuvad need Brüsseli paberitega rändajad Euroopa Liidu sisesteks liikujateks.
Majanduslikud ja sotsiaalsed tõmbekeskused teevad oma töö ning see rändelaine kandub varem või hiljem edasi igasse liikmesriiki, sealhulgas Eestisse. Need inimesed ilmuvad otseselt meie igapäevasesse elukeskkonda. Me näeme seda juba praegu teiste lääneriikide kogemusest, kus massiline sissetung on muutnud linnapilti, tekitanud paralleelühiskondi ning hävitanud turvatunde tänavatel ja avalikes kohtades, kuhu kohalikel pole mõnes piirkonnas enam asja.
Samal ajal kulutatakse Eestis tohutuid ressursse idapiirile kaevikute kaevamiseks ja betoonpunkrite planeerimiseks, et kaitsta end võimaliku sõjalise ohu eest. See on vajalik, kuid jätab tähelepanuta hoopis salakavalama reaalsuse. Sõjalise agressiooni vastu saab ehitada betoonmüüre, kuid agressiivse ja organiseeritud massirände vastu, mis siseneb Euroopasse näpitsate ja toore jõuga, paberil kirjutatud reeglid ei aita. Kui Euroopa Liidu välispiir lõunas on nii kergesti läbitav, siis devalveerub kogu liidu julgeolek.
Praegune valitsus eelistab rändepakti kirjeldada kui edusammu, mis karmistab piiriprotseduure. See on ametnike libe jutt, mis ei arvesta Ceuta-suguste kriiside tegelikku mastaapi. Kui piirile tormab korraga linnatäis inimesi, siis ei toimi ükski kiirendatud menetlus ega registreerimisbaas. See mass murrab läbi süsteemi ja liigub edasi bürokraatia hammasrataste vahelt otse Euroopa südamesse, voolates lõpuks meie kodulinnade tänavatele, bussipeatustesse ja parkidesse.
Eesti elanikud mäletavad väga hästi eelmist suurt rändelainet ja lubadusi, et kõik on kontrolli all. Tegelikkus osutus risti vastupidiseks. Ceutas toimuv on järjekordne tõestus sellest, et rändekriisiga ei tegeleta sisuliselt, vaid tagajärgi püütakse lihtsalt ümber jagada.
Seni kuni Euroopa Liit ei suuda oma välispiiril tagada absoluutset füüsilist pidavust ja nulltolerantsi, on iga jutt „kaitstud Eestist“ vaid ohtlik illusioon. Brüsseli paberitega ränne ei ole kauge Lõuna-Euroopa probleem, vaid otsene ja pikaajaline oht Eesti sisejulgeolekule ja meie tänavate turvalisusele.
Rainis Lipstok