Vanarahval on hea ütlus, et naine ei saavat olla “natuke rase” – ta kas on seda või mitte. Samamoodi saavad ka demokraatia ja üks osa sellest, sõnavabadus, kas olla või mitte. Paraku levitatakse just liberaalses Läänes “puudega” ehk tingimuslikku demokraatiat, mida ei saa lihtsalt olla.
Vaenukõneseadused on üks totalitarismi Trooja hobuseid, millega püütakse lihtinimest uinutada, et ta annakse demokraatia piiramisele rohelise tule. Kodanikule selgitatakse, et oh ei, see ei puuduta sind üldse, see on “pahade” vastu – aga mitte miski ei taga, et just tema varsti nende hulka pole liigitatud.
See on totalitarismi kalduvate ühiskondade puhul tavaline, et demokraatia piiramist püütakse seadustada demokraatlike vahenditega, saamaks sellele rahva toetuse – nii luuakse tööriist repressioonideks. Kuivõrd seda serveeritakse “headuse” vajadusena, annavad inimesed vabatahtlikult nõusoleku Gulagi nurgakivi mahapanekuks.
Need, kes sellist demokraatia piiramist algatavad, ei mõtle sageli selle peale, et olude muutudes saab vaenukõneseadust nende endi vastu kasutada – vaja on vaid “vaenuõhutamise” mõiste ümber defineerida. Selline lugu juhtus Saksa Weimari Vabariigiga, kelle üsna karmi vihakõneseadust kasutas natsionaalsotsialist Hitler hiljem kommunistide ja sotsiaaldemokraatide vastu.
Tänapäeva läänelikul demokraatial on juba nii palju probleeme, et ühe väite järgi vaatab Brüssel kadedusega Moskva, Pekingi ja teiste taoliste režiimide poole, kes lahendavad olukordi raudse rusikaga. “Liberaalne demokraatia” on lihvitum, ta kehtestab totalitarismi ülereguleerituse, jälgimise, piiramise ja vajadusel represseerimise kaudu.
Eestiski on lausa kurb vaadata, kuidas nooremad põlvkonnad nõustuvad demokraatia piiramisega, uskudes, et seda tehakse “õige asja” nimel. Paraku on iga piirang esimene samm totalitarismi poole. Demokraatia põhireegliks on see, et piirangud ja keelud kehtestatakse vajadusel ainult ajutiselt ja võimalikult minimaalses ulatuses.
Muide, Ameerikas ei kehtestatud isegi Bideni ja demokraatide valitsedes üleriigilist vihakõneseadust – ameeriklased austavad sõnavabadust sedavõrd, et pigem riskivad vaenuõhutuse kui demokraatia kadumisega. Eestis aga nõuab isegi Inimõiguste keskus (!!!) võimalikult karmi vihakõneseadust ning rangeid karistusi koos vanglaga.
Inimesed lähevad osavalt serveeritud demokraatia ja sõnavabaduse piiramisega meelsasti kaasa ja see lõpeb nii, nagu meil Eestiski näha on – paremaktivist Charlie Kirk olevat mahalaskmise ära teeninud, nagu kuulutas avalikult sotsiaalministeeriumi tippametnik. Või propageerib Riigikogu esimehe Lauri Hussari kuklaaugustajast nõunik Indrek Tarand.
Kuigi Eesti Põhiseadus ütleb: “Tsensuuri pole”, on sõnavabaduse piiramine siin uskumatult kaugele arenenud. Üks selle näide on absurdne “faktikontroll”, mis tsenseerib arvamuste paljusust. Seejuures kasutavad lapsajakirjanikud ainult fakte, mis sobivad nende vajadustega, jättes kõrvale teised, sageli olulisemad faktid. Rääkimata arvamuse ja fakti ärasegamisest.
Kuidas saab üldse tsenseerida näiteks kliimateaduslikke artikleid? Teadus on avatud, kahtlev, uut otsiv, avastav, taas kahtlev jne – “üks ja ainus tõde” muudaks selle religiooniks. Ometigi tsenseeritakse kõik artiklid, mis ei lähe kliimanarratiiviga kokku. Aga kliimavõitlus ongi juba tüüpiline religioon: on see üks ja ainus tõde, mis arutamisele ei kuulu; on andunud jüngrid, kelle väljakujunenud arvamust ei kõiguta miski; on kahtlemise keelud, ketseriks tembeldamine, avalik hukkamine…
Julm tsenseerimine käib sotsiaalmeedias, kus seda teevad väidetavalt needsamad Delfi lapsajakirjanikud, nn kolmas osapool, keda on demokraatialammutajateks välja koolitatud. Facebookis koristatakse ära artiklid, milles kritiseeritakse valitsuse tegemisi, või kuulutatakse postitus eksitavaks ja järgneb nähtavuse vähendamine. Kuidas on demokraatlikus riigis võimukriitika summutamine üldse võimalik? Aga seda tehakse ja massiliselt.
Liberaalid peaksid Putinile lausa ausamba püstitama, sest “Vene ohu” sildi all tehakse uskumatut kirvetööd sõnavabaduse kallal. Jah, Vene oht on suur, aga enamus tegevusi, mis selle sildi all tehakse, ei oma Kremliga mingit sidet, see on relv siseopositsiooni vastu.
Välisteguriga hirmutamist kasutatakse alati, kui demokraatiat piirama asutakse. Varem oli “kolliks kapis” natsism, nüüd aga on maailma “peapahalane” agressiivne Venemaa ja temaga seostamine on võetud poliitiliseks relvaks kogu liberaalses läänemaailmas. Pärisputinistid lasevad ilmselt peenikest naeru, nähes, kuidas läänemaailm üksteist Kremli kaardipakiga materdab.
Igatahes on tsensuur Eesti sotsiaalmeedia- ja meediamaastikul muutunud enneolematult suureks, aktiivselt laotakse vundamenti “ühele ja ainsale tõele”, kujundatakse välja “rahvavaenlase” portreed, ikka selleks, et lämmatada sõnavabadus, hävitada arvamuste paljusus ning muuta rahvad alandlikuks ja kuulekaks massiks. Ja seda mitte enam Nõukogude, vaid Euroopa Liidus.
Uued Uudised