Riigikogus on hetkel menetlemises nn jah-seadus ehk nõusolekuseaduse eelnõu. Nagu ikka, on ühiskonna ette toodud seadusandlik praak, mis ei tee midagi paremaks.
Mõnda Postimehes avaldatud Tartu Ülikooli õigusteadlaste Laura Aiaotsa ja Anneli Soo analüüsist, kes leiavad, et ministeerium pakub ühiskonnale kvaliteetse anuma asemel sõela. Alustuseks kolm põhiseisukohta: nõusoleku puudumine ei tohi olla pelgalt üldsõnaline koosseisutunnus, kannatanu väide ei saa olla piisav vägistamises süüdimõistmiseks ja karistusõigus ei saa olla ühiskondlike hoiakute kujundamise tööriist.
Õigusteadlased väidavad, et:
Eri huvigruppide hinnangud ei pruugi alati lähtuda karistusõiguse aluspõhimõtetest. Võib juhtuda, et karistusõiguselt nõutakse põhiõigustega vastuolus olevaid või suisa võimatuid lahendusi.
Eelnõus on loobutud nii vaba nõusoleku määratlemisest kui ka seda välistavate asjaolude väljatoomisest. Nüüd peab hakkama kohtupraktika defineerima seda, mida vabatahtlik nõusolek tähendab. Seega hakatakse kohtupraktikas katsetama karistatavuse piire päris juhtumite, päris inimeste peal.
Eelnõu lugedes võib esmapilgul tunduda, et nõusoleku olemasolu tõendamine on lihtne, sest kui kannatanu väidab, et ta ei andnud nõusolekut, näib see automaatselt koosseisutunnuse täidetust kinnitavat. Tegelikkuses olukord nii ei lahene, kuna Eestis kehtib põhiseaduse § 22 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsioon, mille kohaselt on isik süütu kuni tema süü tõendamiseni kohtus.
Tekib küsimus, kas süüteokoosseisu kujundamine negatiivse tunnusega – nõusoleku puudumisega – ei nihutata tegelikult tõendamiskoormust süüdistatava poolele. Kui kannatanu enda väitel nõusolekut ei andnud, võib süüdistatav sattuda olukorda, kus ta on sunnitud enda kaitseks ütlusi andma.
Süüdimõistmiseks ei piisa pelgalt kannatanu väitest, et nõusolekut ei olnud. Süütuse presumptsiooni kohaselt peab prokuratuur esitama tõendid, mis kinnitavad süüd väljaspool mõistlikku kahtlust. Seega tuleb kannatanu ütluste usaldusväärsust hinnata. Selleks tuleb kannatanut põhjalikult küsitleda nii konkreetse olukorra, kuid võimalik, et ka tema varasema seksuaalkäitumise kohta.
Tõendamisstandardit ei tohi allapoole lasta – vastasel juhul piisaks vägistamises süüdi mõistmiseks sellest, kui kannatanu väidab, et nõusolekuta vahekord olevat aset leidnud. See ei ole aga enam õigusemõistmine, vaid näpuga näitamine.
Seletuskirjas on viidatud vajadusele muuta ühiskondlikke hoiakuid. Kuigi see on kahtlemata oluline eesmärk, ei saa karistusõigus olla vahend väärtushinnangute kujundamiseks.
Nõusoleku puudumine ei tohi olla pelgalt üldsõnaline koosseisutunnus, vaid see tuleb tuletada konkreetsetest asjaoludest. Parem on võtta aega põhjalikuks ettevalmistuseks kui testida kiiruga tehtut inimeste peal. Need katsetused on rasked nii kannatanule kui ka süüdistatavale ning väga ressursimahukad.
Uute Uudiste toimetus leiab, et kuigi näiliselt ollakse selle seaduseelnõuga naiste kaitsel, näitab õigusteadlaste analüüs, et tegu on rabistava ja lünkliku eelnõuga. See paneb arvama, et olukorras, kus kogu seadusandlusega üritatakse luua viimse vindini ülereguleeritud, kõike jälgivat ja pidevalt karistavat ühiskonda, on tegu pigem ideoloogilise kui juriidilise “teosega”, mis võib hakata hoopis meeste ja naiste intiimsuhtlemist pidurdama ja väljasuretama.