On teada see, et hoolimata õigusest vabale tahtele on lapsed ja noored mõjutatavamad kui täiskasvanud, sest neil puudub kainestav kogemus; samas on nad nooruslikust maailma avastamisest tingituna valmis meeletuteks riskideks, ja seda kasutavad ära omakasupüüdlikud jõud. Sel puhul peavad laste kõrval olema vanemad ja lähedased, kes aitavad ka siis, kui see lapsele nende kaitsmise asemel ahistamisena tundub.
Ka Eestis on tõusuteel noorte tung soo vahetamisele ja selle taga pole sugugi mitte väidetavad identiteediotsingud, vaid ühe seltskonna tegevus, kes tahaksid kogu maailma muuta identiteedita olevusteks, kes ei tea, kes nad on või on täna üks, homme teine. Nad on asunud looma “uut inimest”.
Inimkond on alati teadnud, kes ta on. Astrid Lindgreni üks tegelane teadis seda täpselt.
“Ronja teadis, et ta pole ainus laps maailmas. Ainult Mattise lossis ja Mattise metsas oli ta seda. Aga Loviis oli rääkinud, et mujal on rohkesti lapsi, neid on kahte erinevat sorti – ühtedest saavad suureks kasvades Mattised ja teistest tulevad Loviisid. Ronjast endast saab Loviis. Ent ta tundis mingil moel, et sellest, kes seal Põrguaugu kohal jalgu kõlgutades istus, peab saama Mattis.”
Väga selgelt ära seletatud. Ent tänased ideoloogid tahavad, et lastest saaks Lovittised ja Matviisid ehk mida segasem, seda parem. Ja neil on liberaalses ühiskonnas kerge tegutseda, sest see soodustab “maailma muutmist”.
Tänased lapsed ja noored on oma tegelikest identiteeditest rohkem kõrvale kistud kui varasemad põlvkonnad. Neid õpetavad internet, lasteaedade “nokutädid”, nende järele hiilivad neljatähelise organisatsiooni meduusad, neid üritatakse vanematelt üha rohkem “ära riigistada”. Side vanemate ja vanavanematega nõrgeneb niigi ja seda üritatakse mõnikord lausa riiklikul tasemel veelgi nõrgendada (seadus, mille kohaselt ei pea vanematelt vaktsineerimiseks luba küsima).
Üks Rootsis elav eestlane on kirjeldanud sealset Rootsi peret, kus pojad on sedavõrd “feminiseerunud”, et nende mõttekäik ütleb: naised ei vaja kaitset. Nad ei ava tüdrukutele uksi, ei aita neid töödes, ei kaitse tänavatel, sest see olevat sooline vahettegemine. See eestlane on kindel, et need noored mehed ei aitaks Titanicul sugugi kõigepealt naisi päästepaatidesse.
Ja Rootsis on juba ka arvukalt kohtuasju, kus noored sootud olevused, kes olid kunagi neiud, kaebavad riigi kohtusse põhjendusega, et see ei hoiatanud neid hormoonravi pöördumatutest tagajärgedest, ja kui nad oma eksitust taipasid, oli millegi tagasimuutmiseks juba hilja.
Miks sobib soomuutmise propageerijaid võrrelda lapssõdurite värbajatega? Sest ka relvade alla võetud lapsed ei taipa veel maailmast midagi, nad ei tee vahet heal ja kurjal, ning kavala õpetamise tagajärjel saavad neist külmaverelised tapjad selles vanuses, kus teised lapsed mängivad veel mänguasjadega.
Üks Aafrika rahuvalvaja on lapssõdureid kõige jubedamate sõjarditena kirjeldanud – kui täiskasvanud kõrilõikajatel on tugev alalhoiuinstinkt, siis lapsed lähevad lahingusse surmapõlgavalt tapma, neid ei hoia miski tagasi. Kes seda ei usu, vaadaku filmi “Vereteemant”, kus ajupestud mustanahaline lapssõdur on valmis tapma ka oma isa.
Just niimoodi pestakse laste ajusid ka kõigi soovahetuse propageerijate poolt – laps ei tea veel, kes ta on, ja siis ilmub sõbralik tädi, kes teeb otsused tema eest, ilma et selle eest vastutaks. Tagajärgedega aga peab elama see laps või noor.
Praegu räägitakse palju noorte vaimsest tervisest. Üks “perearst” süüdistas kunagi rahvuskonservatiive väidetavas noorte enesetappudele tõukamises – aga kui paljud soovahetamispropagandiste poolt ära lollitatud noortest teevad seda siis, kui taipavad, et nendele ilusaks räägitud valik oli vale ja midagi enam muuta ei saa?
Uued Uudised