Mind ajendas seda kirjutama viimasel ajal aina enam esilekerkiv noorte vägivaldne käitumine ühiskonnas – juhtumid, kus noored võtavad kellegilt elu või panevad toime äärmiselt raskeid kuritegusid. Need ei ole enam üksikud šokeerivad erandid, vaid teema, mis kordub ja tekitab küsimuse: kuidas me siia jõudsime?
Esimene reaktsioon on alati otsida süüdlast. Kord on selleks süsteem, kord kool, kord vanemad, kord ühiskond laiemalt. Aga üha rohkem tekib tunne, et me väldime ühte ebamugavat küsimust: millal ja kuidas kujuneb inimese vastutustunne?
Kui ma vaatan ausalt nii enda elu kui ka ühiskonda laiemalt, siis suurem osa inimeste valikutest on lõpuks siiski nende enda teha. Aga need valikud ei teki tühjalt kohalt – need kujunevad varases eas, kodus ja keskkonnas, kus inimene kasvab.
Siin tekibki keskne küsimus: kas tänapäevane kasvatus, mida sageli nimetatakse vabakasvatuseks, toetab päriselt vastutuse kujunemist või nihutab selle lihtsalt edasi?
Vaba kasvatuse idee on iseenesest mõistetav – last ei tohi liigselt piirata, teda tuleb usaldada ja anda talle ruumi ise otsustada. Kuid probleem tekib siis, kui vabaduse kõrvale ei teki selgeid piire ega arusaama tagajärgedest. Vastutus ei sünni ainult vabadusest, vaid sellest, et vabadusel on reaalsed piirid ja tagajärjed.
Kui laps ei koge varakult, et tema käitumine mõjutab teisi inimesi ja et igal valikul on hind, siis võib hilisemas elus tekkida moonutatud arusaam vastutusest – justkui oleks alati võimalik tagajärgedest kõrvale astuda või need kellegi teise kaela veeretada.
Seda pilti võimendab tänapäeval veelgi sotsiaalmeedia ja internet. Tegelikult võib öelda, et paljude lapsevanemate kõrval eksisteerib täna ka teine kasvatuskeskkond – digitaalne keskkond, mis toimib sageli ilma piiride ja kontrollita.
Seal on tähelepanu valuuta, reaktsioon kohene ja käitumise tagajärjed tihti hägused või olematud. Laps või noor harjub keskkonnaga, kus tegevus ei too alati kaasa selget vastutust. See mõjutab paratamatult arusaama reaalsest maailmast, kus iga tegu siiski midagi muudab.
Kui need kaks maailma – kodune kasvatus ja digitaalne keskkond – ei toimi samade reeglite järgi, tekibki vastuolu. Kodus räägitakse vastutusest, kuid ekraanil on sageli vastutuseta käitumise ruum.
Ja siin tekibki küsimus, kas me üldse märkame, kui palju kasvatust toimub täna väljaspool kodu.
Eestis näeme samal ajal üha rohkem arutelusid noorte käitumise, turvatunde ja kasvava vägivalla üle. Üksikjuhtumid, kus noored panevad toime äärmuslikke kuritegusid, tekitavad ühiskonnas šoki, aga ka küsimuse: kas me oleme piisavalt varakult õpetanud, mida tähendab vastutus?
Loomulikult ei saa kogu probleemi taandada ainult kasvatusele. Rolli mängivad ka vaimne tervis, sotsiaalne keskkond, pereprobleemid ja ühiskondlik surve. Aga samas ei saa mööda vaadata sellest, et väärtused ja piirid kujunevad väga varases eas.
Lõpuks taandub kogu küsimus ühele ebamugavale tõdemusele: vastutus ei teki iseenesest. Kui seda ei kasvatata, siis see ei kujune. Ja kui laps kasvab keskkonnas, kus piirid on hägused nii kodus kui ka digimaailmas, siis ei saa olla üllatav, kui hiljem on ka piirid käitumises hägused.
Võib-olla ei ole küsimus enam ainult selles, kas kasvatus on range või vaba. Küsimus on selles, kas me üldse kasvatame vastutust – või oleme selle lihtsalt loovutanud keskkonnale, mille üle meil endal enam kontrolli pole.
Rainis Lipstok