Nädalavahetusel kogunesid Võrumaa inimesed ja ka veidi kaugemalt tulijad Võru-Valga maantee ääres Lükka metsavendade mälestusmärgi juurde, et moodustada Nursipalu kett. Kell 15.15 ühendasid käed ligi pooltuhat kohalolijat.
Täiesti kindlalt ei meeldinud see aktsioon riigivõimule, kes pole loobunud selles küsimuses teerullitaktikast. Kogu Nursipalu saaga aga on Eesti demokraatia lakmuspaberiks.
Liberaalses Lääne-Euroopas on võetud suund demokraatia asendamisele totalitarismiga ning seda tehakse läbi vihakõneseaduste (et leida võimalus õigustada sõnavabaduse piiramist), läbi igasuguste reguatsioonide, “tühistamiskampaaniate” ja muu taolise – kuid seal on demokraatial siiski endiselt ajalooliselt kindel vundament mis annab kõigile inimestele õiguse meeleavaldustele võimu tegevuste vastu, millega nad nõus pole.
Nii koristab politsei Lääne-Euroopas kliimaäärmuslased minema ainult juhul, kui nood asuvad takistama liiklust või teevad muid ühiskondlikku tavaelu häirivaid asju, muidu aga lastakse neil meelt avaldada. Sama saavad teha globaliseerumisvastased, “kollased vestid”, Hollandi farmerid ja kõik teised – õigus meelt avaldada on Läänes endiselt aus. Siiski on Suurbritannias juba vägagi karmid “islamofoobiavastased” seadused, samas kui Prantsuse Charlie Hebdo võib endiselt prohvet Muhamedist pilapilte avaldada, esikohal on endiselt sõnavabadus.
Ka Nursipalu mistahes kohas Lääne-Euroopas oleks loomulik sündmus – seal protesteeritakse kavanduste laiendamise, uute teede, tuuleparkide ja palju muu vastu, ja kuni vägivallaks ei lähe, on protest seaduslik.
Eestis aga on juba tunda tugevat ebademokraatlikku lähenemist: nimelt seostatakse nursipalulasi riigivõimu mahitamisel ja meedia toel üha enam Kremli-meelsuse ja riigireetmisega. Üha enam on kuulda, kuidas mõni “arvamusliider” avaldab arvamust, et kes neid küll rahastab (ega ometi…), ajakirjanik näeb kodude kaitsjates “Kremli jutupunktide edastajaid”, ametnik räägib, et nii saboteeritakse riigikaitset… vaikselt, aga järjekindlalt kujundatakse välja arvamust, et Nursipalu laiendamise vastasus = Kreml.
Selline laimukampaania on alatu, ebademokraatlik ja ka ohtlik – riigivõim tahab omaenda rahva peal teerullitaktikat kasutada ning kui sellega ei lepita, siis vastuseisjad lihtsalt demoniseeritakse. Ometigi ei tulnud valitsus ju nursipalulaste juurde kompromissivõimalusi otsima, vaid juba valmis plaane läbi suruma.
Nursipalu laienduse vastu seismine või sellega leppimine ei ole enam ammugi riigikaitseline küsimus, see on juba ammu saanud küsimuseks, kas võimurid ikka tohivad õilsatele ja vajalikele asjadele tuginedes samas rahvast üle sõita. Just see on põhiküsimus, mitte see, kas nursipalulased on Kremli leival või ikkagi endiselt omal võro leival, nagu valitsus tahaks küsimuse püstitada.
Uued Uudised