New York Timesi (NYT) kolumnist Bari Weiss avaldas oma kodulehel ajalehe peatoimetajale saadetud lahkumisavalduse. Muidu vasakpoolses NYT-is konservatiivsete uudiste eest vastutanud Weiss on pettunud lehes valitseva hirmuõhkkonna ja tsenseerimise pärast.
Allpool toome ära katked Weissi lahkumisavaldusest.
“Hea A.G.!
Kirjutan, et teatada kahetsusega oma lahkumisest New York Timesist.
Liitusin lehega tänumeelsena ning optimistlikuna kolme aasta eest. Mind võeti tööle eesmärgiga vahendada leheveergudel inimeste häält, kelle mõtted sinna muidu ei jõuaks: noored autorid, tsentristid, konservatiivid ja teised, kes üldiselt ei pea The Timesi oma koduleheks. Põhjus oli ilmselge: lehe läbikukkumine 2016. aasta [presidendi]valimiste tulemuste ennustamisel näitas, et NYT-il ei ole täielikku ülevaadet riigist, mille uudiseid leht vahendab. Dean Basquet ja teised on seda tunnistanud mitmel korral. Arvamuste muutmine prioriteediks pidi aitama kaasa selle kriitilise puuduse likvideerimisele.
Mul oli au lüüa kaasa neis jõupingutustes James Benneti käe all. Olen uhke oma töö üle autori ja toimetajana. Muuhulgas tõin leheveergudele lood Venetsueela dissidendi Wuilly Arteagaga, Iraani maletšempioni Dorsa Derakhshaniga ja Hong Kongi kristliku demokraadi Derek Lamiga. [—]
Ent järeldused valimistega seotud läbikukkumisest – n-ö teise Ameerika mõistmine, tribalismi vältimise vajadus ning vaba mõttevahetuse olulisus demokraatlikus ühiskonnas – jäid tegemata. Selle asemel vallutas meedia, aga eriti justkui selle lehe [NYT] uus konsensus: tõde ei ole mitte kollektiivse avastamisprotsessi tulemus, vaid üksikutele valgustatud isikutele teadaolev õigeusk, mida tuleb levitada.
Twitter ei ole New York Timesi teenäitaja, kuid Twitterist on saanud lehe tähtsaim toimetaja. Twitteri eetika ja tavad on muutunud ka lehe eetikaks ja tavadeks ning ajaleht ise on muutunud üha rohkem omamoodi näitelavaks. Lugusid valitakse ja räägitakse nii, et need rahuldaksid väga kitsast lugejaskonda, selle asemel, et huvilised saaksid lugeda maailmast ja teha ise järeldusi. Mulle õpetati, et ajakirjanike ülesandeks on kirjutada ajaloost esimene mustand. Nüüd on aga ajalugu ise muutunud üürikeseks hetkeks, mis on vormitud sobituma eelnevalt kindlaksmääratud narratiiviga.
Kõrvalepõigete tõttu n-ö valesti mõtlejate maailma sattusin ma pidevalt kolleegide pahameele alla, kes minu vaadetega ei nõustunud. Mind nimetati natsiks ja rassistiks. [—] Minu tööd ja minu isikut alandati pidevalt ettevõtte Slacki kanalil.
Mitmed kolleegid nõudsid minu ettevõttest välja heitmist, mis kõlas eriti „kaasavana“, teised postitasid minu nime kõrvale kirvega emotikone. Mind nimetati Twitteris avalikult valetajaks ja sallimatuks, seda kõike ilma igasuguse hirmuta, et minu ahistamine võiks tuua kaasa asjakohaste meetmete rakendamise. Nad ei karda seda kunagi. Ometigi on olemas kõige jaoks vastav terminoloogia: ebaseaduslik diskrimineerimine, vaenulik töökeskkond ja selle heaks kiitmine. Mina ei ole jurist, kuid ma tean, et see on vale. [—]
Osaliselt soovin, et saaksin nimetada oma kogemust ainulaadseks. Ent tegelikkuses on tõde see, et intellektuaalne uudishimu – rääkimata riskide võtmisest – on The Timesis praegu lubatud ainult omal vastutusel. Milleks pakkuda lugejatele midagi väljakutsuvat või kirjutada midagi julget selleks, et see siis ära nuditaks ja ideoloogiliselt koššeriks muudetaks? Selle asemel saab ju kindlustada oma töökoha (ja klikid) nelja tuhandenda järjestikuse arvamuslooga, kuidas Donald Trump on riigile ning maailmale uskumatuks ohuks. Ning enesetsensuurist on saanud norm. [—)
Veel kahe aasta eest trükis avaldatavad kolumnid toovad nüüd toimetajale või autorile kaasa tõsiseid probleeme, kui mitte vallandamist. Kui mingi teema tundub tekitavat vastureaktsiooni toimetuse siseselt või sotsiaalmeedias, siis seda välditakse. Kui toimetaja või autor siiski tunneb, et sellest tuleks kirjutada, juhitakse lugu kiiresti n-ö turvalisemale pinnale. Ja kui siis aeg-ajalt tõesti õnnestub avaldada midagi, mis ei edenda otseselt progressiivseid eesmärke, on see võimalik ainult pärast iga üksiku rea hoolikat läbimudimist, läbivaidlemist ja autori vastutusele rõhumist. [—]
Leht kajastab üha rohkem ja rohkem mingis kauges galaktikas elavate inimeste mõtteid, kelle mured ei kattu ligilähedaseltki enamiku inimeste omadega. Tegemist on galaktikaga – kui nimetada vaid mõned hiljutised näited –, kus kiidetakse nõukogude kosmoseprogrammi selle „mitmekesisuse“ eest; kus teismeliste isikuandmete avalikustamisele vaadatakse läbi sõrmede „õigluse nimel“; kus inimkonna ajaloo kõige hulleasse kastisüsteemi kuulub Natsi-Saksamaa kõrval ka USA.
Olen endiselt veendunud, et enamik The Timesi töötajaid ei mõtle nii. Ent nad on ära hirmutatud nende poolt, kes mõtlevad. Miks? Võib-olla, kuna nad usuvad, et lõplik eesmärk on õiglus. Võib-olla, kuna nad usuvad, et neile on kaasanoogutamise eest tagatud kaitse, samal ajal kui meie üks väärtuslikemaid varasid – keel – on pandud allakäinud ja pidevalt muutuvate nn õigete eesmärkide nimekirja teenistusse. Või siis ehk seepärast, et siin riigis on miljoneid töötuid ja nad on õnnelikud lepingulise töökoha üle. [—]
See kõik ennustab halba, eriti iseseisvatele noortele autoritele ja toimetajatele, kes jälgivad hoolega, mida oma karjääri edendamiseks teha. Esimene reegel: isikliku arvamuse avaldamine on riskantne. Teine reegel: ära kunagi proovi avaldada lugu, mis ei ole kooskõlas narratiiviga. Kolmas reegel: ära kunagi usu toimetajat või kirjastajat, kes soovitab sul ujuda vastuvoolu. Asi lõpeb sellega, et kirjastaja kaob, toimetaja vallandatakse ja sina jääd tühjade kätega.
Neil noortel autoritel ja toimetajatel on vaid üks lohutus. Lehed nagu The Times, ja teised kunagised suurepärased ajakirjanduse lipulaevad, ei vasta enam nõuetele ja on petnud oma põhimõtteid. Ent ameeriklased vajavad siiski täpseid uudiseid, elulisi arvamusavaldusi ja siiraid debatte. Kuulen iga päev: sõltumatu press ei ole liberaalne, progressiivne või demokraatlik ideaal; see on Ameerika ideaal. [—]
See kõik ei tähenda, justkui ei töötaks selles lehes mitmed maailma andekaimad ajakirjanikud. Töötavad küll, mis muudab lehe illiberaalse õhkkonna veelgi masendavamaks. Ma jään endiselt nende pühendunud lugejaks. Kuid ma ei saa teha edasi tööd, milleks mind palgati, tööd, mida Adolph Ochs kirjeldas oma kuulsas 1896. aasta avalduses järgmiselt: „…muuta The New York Timesi kolumnid kõigi avalikult oluliste teemade foorumiks ja avaldada kõigi võimalike arvamusvarjunditega intelligentseid diskussioone“.
Ochsi ütlus on üks parim, mida tean. Olen end alati lohutanud mõttega, et lõpuks võivadad ikka parimad ideed. Kuid ideed ei saa võita üksi. Neil on vaja hääletoru. Neid peab kuulma. Aga ennekõike, neid peavad toetama inimesed, kes on valmis neid järgima.
Siiralt,
Bari
Allikas: Fox News