Ilmselt on üle Vahemere voogav noorte elujõuliste meeste mass tekitanud vasakliberaalsetes meediaväljaannetes tunde, et need ongi need kõige tagakiusatumad ja õnnetumad pagulased – igatahes ERR-i korrespondenti Astrid Kannelt rabas see, et kodumaalt põgenevad ka naised ja lapsed.
“Kui me oleme harjunud nägema põgenikelaines noori mehi, siis Ukraina puhul on tegemist valdavalt naiste ja väikeste lastega,” ütles Lääne-Ukraina Rivne linnas viibiv ERR-i ajakirjanik Astrid Kannel.
“See põgenikelaine on täiesti uus nähtus. See on teistsugune kui see, mida me oleme näinud varasematel aastatel teistes kriisides. Ukraina ei lase välja mehi ja ega enamik neist ei taha ka ise riigist lahkuda. See tähendab väga väikeste laste ja naiste lainet. Me oleme varem harjunud nägema noori mehi või koos noori mehi ja naisi. Aga kui praegu on miljon põgenikku, siis on see valdavalt miljon naist ja last,” ütles Kannel neljapäeva hommikul “Vikerhommikus”.
See on ideoloogiliselt kallutatud ajakirjanike suur tragöödia – oma erapooliklikkuses ongi nad jäänud uskuma, et õige pagulane on noor elujõus mees, õige elu edasikandja lapsendav homopaar, õige eestluse eest seisja maailmakodanik ja nii edasi.
Tegelikult ongi Ukraina puhul tegu ainsa migratsiooniga, mis väärib toetamist – mehed üritavad kodumaad kaitsta, naised ja lapsed saadetakse turvalisse kohta. Kõige levinum aga on selline migratsioon, kus noored mehed lähevad laia ilma peale paremat elu otsima.
Astrid Kannel on harjunud selliste “sõjapõgenikega”.
