Kuulates ja vaadates, mis igapäevaelus reaalselt toimub, siis on ilmne, et Eesti ühiskond on ülemäära kahjulikus stressis, frustreerunud ning lõhestunud.
Ülejõu käiv maksukoormus, ülikõrged energiahinnad ning inflatsioon on inimeste ja eriti lastega perede taskud tühjendanud.
Öeldakse, et riigil ei ole raha õpetajatele ja päästjatele ning teistele elutähtsate avalike teenuste osutajatele väärilise palga maksmiseks. Samas raiskab valitsev seltskond rahvalt kogutud maksuraha Rail Balticu tupikteele. Laseb endil lihtsameelselt (kas tõesti?!) naha üle kõrvade tõmmata riiulifirmadega manipuleerivatel kelmidel.
Ja kõike seda sadades miljonites eurodes.
Enamgi veel – Brüsseli käskude ja nn. eurorahaga uputatakse ja hävitatakse majandusmetsa kui väärtuslikku loodusvara soode tekitamise eesmärgil, kuigi Eestis on soid niigi kolmsada tuhat hektarit!! See on otsene Põhiseaduse vastane tegevus. Vastavalt PS paragrahvile 5 – „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.“
Ja kõigele sellisele sadade miljonite eurode raiskamisele ja laristamisele ei järgne mingit isiklikku vastutust, mille tõttu on tekkinud karistamatuse õhkkond. Mis isiklik vastutus see küll on, kui ministri kohalt tagasi astudes saab minna Riigikogu liikmeks. Ennast poliitiliseks eliidiks pidaval seltskonnal on tekkinud täielik vastutamatuse tunne.
Ühiskonna ülemäärase stressi ja frustratsiooni süvapõhjused selles, et Eestit valitsetakse ülbelt, ebaausalt ja ebaõiglaselt.
Rahvale valetatakse küüniliselt näkku. Valitseb (võimu)poliitikute kõiketeadja mentaliteet, mis välistab sisulise diskussiooni ning laiapõhjalise koostöö nii Riigikogus kui ka ühiskonnas laiemalt.
Rahvas on kaotanud usu ka õiglasse kohtupidamisse.
Ausa ja õiglase valitsemise põhimõtete jalge alla tallamine näitab poliitikute kõlbelist allakäiku ning riigimehelikkuse puudumist. Seetõttu kõige tähtsam ülesanne ja eesmärk on taastada rahva usk ausa ja õiglase ning riigimeheliku valitsemise võimalikkusesse.
Õiglus ühiskonnas algab ausast, läbipaistvast ja vastutustundlikust valitsemisest, sest võimul olijate käitumine loob vundamendi kogu riigi väärtushinnangutele ja õigussüsteemile.
Kui valitsemine on aus, siis on tagatud;
·Usaldus riigi vastu: kodanikud usaldavad seadusi ja institutsioone, teades, et reeglid kehtivad kõigile ühtmoodi.
·Võrdsed võimalused: korruptsiooni puudumine tagab, et hüved, töökohad ja toetused jagunevad teenitult, mitte onupojapoliitika või pistise alusel.
·Sotsiaalne stabiilsus: läbipaistvad otsused vähendavad ühiskondlikku lõhestumist ja ebaõiglustunnet.
Ainult aus ja õiglane (ja tark) valitsemine suudab rahvale usu oma riiki tagasi anda, ühiskonda ülemäära kahjustavast stressist ja frustratsioonist ning lõhestumisest jagu saada.
Maido Pajo, jurist