Polükriisi mõistet on kirjeldanud Prantsuse filosoof Edgar Morin, kes on Euroopa kriisi (kestab alates 2008 kuni tänaseni) nimetanud ”polükriisiks”, sest sellel on nii majanduslik, demograafiline, ökoloogiline, poliitiline kui ka institutsionaalne mõõde.
Kui Eesti Konservatiivse Erakonna programmidesse on sisestatud Eesti identiteedile omane kollektiivne rahvuslik tarkus, siis teised erakonnad peavad juhinduma föderaliseeruva Euroopa direktiividest. Just nimelt peavad, sest nad on üsna selgrootud küsimustes, mis puudutab põliselanike kaitset omas kodus. Keskerakonnal on küll tore programm (aastast 2005) rahva elujärje parandamiseks, kuid tänaste eurodirektiivide rünnaku ägeduse ja laguneva fantaasiamaailma rakkes on riigi kriisist väljatoomine võimatu.
Venemeelse valijaskonna taandamisega erakonnast ignoreerib Keskerakond jämedalt venekeelse elanikkonna poliitilist hirmu mõnede väärastanud elunormide (samasooliste abielu, homopropaganda, immigratsioon, jmt) pealesurumisel ning majanduse allakäigust tuleneval tööpuudusel Ida-Virumaal. Et kompenseerida suure osa valijaskonna ränga kaotuse võimalust peab Keskerakond nüüd direktiivide-meelse valitsusena hakkama pakkuma vene kogukonnale rohkem meelehead, et säilitada erakonna kohta riigis. Nõnda karistatakse Eesti põliselanikke senisest veelgi enam: ühelt poolt nõustutakse immigrantide sissevooluga riiki ja teisalt jätkub vene keele põlistamine teiseks riigikeeleks.
Enne häid uudiseid Trumpi presidendiks saamise kohta tegi meid ärevaks Associated Press´i teade:
“USA presidendivalimistel eelhääletamas käinute arv on rekordiline, eeskätt latiinode arvel, mis võib olla hea märk demokraatide kandidaadi Hillary Clintoni jaoks”.
Immigrantide riiki imbumise taga on kultuurmarksistide püüe pääseda nende toel võimule ja seda püütakse praktiseerida ka Eestis. Õnneks läks lombi taga teisiti – võitis rahvas ja rahvus, langes vale.
Samal ajal, kui USA valis demokraatia, määrab Euroopa tulevikku aina ründavamalt “Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest”. Manifesti autorid Daniel Cohn-Bendit, Guy Verhofstadt tekitavad hirmujudinaid, kui väidavad:
“Eales varem pole Euroopa projekt olnud sellise surve all. Ealeski varem pole inimesed nii massiliselt olnud Euroopa kontinendi ühendamise vastu. Ealeski varem pole olnud nii vähe poliitilisi liidreid, kes täielikult toetaks Euroopa projekti, kel oleks resoluutne Euroopa-visioon ja kes oleks kindlalt pühendunud oma riigi ning rahva tulevikule Euroopas. Nad on nurka surutud eurokriisi ja Euroopa vanima vastase – rahvusriigi – poolt … Kuid ainus, mis tänases polükriisis selge on, on see, et meie ees on valik, kas suudame hakata asju tõsiselt võtma ning liikuma tõeliselt ühendatud föderaalse Euroopa suunas või jäämegi klammerduma rahvusriikide külge ning kaotame pöördumatult igasuguse võimaluse mängida mingitki olulist rolli 21. sajandi globaliseerunud maailmas…Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti maha raputama…”
Loodame väga, et Eesti valija samuti kord ärkab, nagu see juhtus nüüd USA-s.