Kolumnist Karl Olaf Rääk nendib, et õpetajad on aktiivsed palganõudmistes, kuid ülipassiivsed siis, kui laste ajusid pestakse.
“On märgiline ja kurb, et õpetajad astuvad pildile ainult siis, kui rohkem raha tahaks.
Küsiks pigem sedapidi: miks ei protesteeri haritud ja aatelised pedagoogid esmajoones selle vastu, et:
1. Neid sunnitakse õpetama libateadmisi selle kohta, et inimestel on sada sugu või et soo muutmine on normaalne ja kiiduväärt.
2. Neid sunnitakse õpetama libateadmisi kliimakatastroofi kohta.
3. Neid sunnitakse töötama iga päevaga hullemas keskkonnas, kus neil tuleb võidelda multikultikampaania tagajärgede ning tuhandepäise haridusametkonna sõgedusega.
Millisest heast haridusest me saame rääkida, kui koolid toodavad järjest rohkem vaimseid invaliide, kes pole võimelised kõige lihtsamate eluliste ülesannetega hakkama saama, küll aga on täis ebateadmisi ja õpetatud hirme? Kas “hea haridus” saab tähendada seda, et noortele on tõe pähe õpetatud olematuid asju, mis varem või hiljem välja tulevad ja valeks osutuvad?
Andke raha, andke raha! oskab öelda kõige harimatum suli. Pedagoogidelt eeldaks veidi kõrgemat intellektuaalset võimekust.
Ülaltoodu ei tähenda, et head pedagoogid ei vääriks kõrgemat palka, KUID hariduse põhiprobleemid ei ole rahaga remonditavad. Kui õpetajad on nõus lastele õpetama kurje valesid ja foobiaid, siis kas nad annavad head või halba haridust? Kas hea pedagoog saab anda halba haridust? Kas halba haridust andev pedagoog saab olla hea? Kas halba haridust andvale pedagoogile rohkem maksmine teeb nende tulemused paremaks?
Mõtlemise koht igaühele.”