“Astus mu juurde noor naissugulane ja soovitas, et peaksin toksima Google otsingusse fraasi “happy white women” ja vaatama, mis juhtub. Kuigi kerge eelaimus vihjas mida oodata, suutis avanev pilt oma brutaalselt sirgjoonelise sõnumiga jahmatada.
Fotodel oli üks motiiv. Naeratav valge naine koos musta mehega. Naeratav rase naine koos musta mehega. Naeratav valge naine koos mustanahalise beebiga. Veidi erinevad tegelased ja situatsioonid, aga sisu sama. Õnnelik valge naine võrdub must mees ja tumedanahaline järeltulija.
Teeme kohe selgeks, et mul ei ole vähimatki eri nahavärvi inimeste vastu. Iga rassi ja rahvuse hulgas on häid ja halbu inimesi, on pühakuid ning kurjategijaid. Kindlasti on ka segapaare, kes rõõmsalt ja õnnelikult koos elavad ja lapsi kasvatavad.
Antud juhul pole tegemist inimestega, vaid hingetu propagandamasinaga, hiiglasliku juhitava mõtlemise aparaadiga, mis üritab läänemaailma inimesi dresseerida nagu dr. Pavlov oma koeri. Ette valmistatud mõttemallid tambitakse inimestele sellise intensiivsuse ja järjepidevusega pähe, et inimesed reageerivad automaatselt, ilma vastuväite või kahtluseta.
Sama masinavärgi hulka kuulub ka meie meedia, Delfist alates ja ERR-iga lõpetades. Meile näidatakse maailma läbi lukuaugu, mille ette on pandud kõverpeegel. Väga aeglaselt jõuab inimestele kohale, et informatsiooni asemel söödetakse meile sisse väärastunud propagandat.
Siinkohal võime küsida, et oot, mis selle kõige mõte on? Kellel on vaja ilmtingimata musti mehi ja valgeid naisi paaritada?
Uue inimese kujundamine on marksistlike isemõtlejate kinnisidee olnud juba rohkem kui sada aastat. Nii natside kui kommunistide kaugem plaan oli ideaalühiskonna loomine, mille üks osa oli inimlikest pahedest puhastatud kodanik. Mäletame Nõukogude Liitu kui rahvuste sulatusahju või tõupuhta aaria rassi plaane.
Tänapäevaste eugeenikute plaanidesse kuulub rahvuste ja perekondade kadu ning uue ühiskonna loomine, kus kõik inimesed on ühetaoliselt koorekohvi värvi nahaga, loojumatu päikese all permanentselt naeratavad. Utoopia, kus igaüks teab oma kohta nagu sipelgas koloonias ja rühmab õnnelikult üksikute äravalitute heaks. Põhimõtteliselt sama hea plaan, nagu segada ühes kausis kokku kissell, maksakaste ja seljanka ja nautida tulemuseks saadud lillakashalli löga kuni aegade lõpuni.
Plaanil on üks pisike puudus– reaalne inimene oma mõtlemisvõime, tahte ja tahtmistega. Senised uue inimese konstrueerimise katsed on lõppenud repressioonide ja lõpuks massihukkamistega, sest elavat inimest ei õnnestu ilma vägivallata ebainimlikesse raamidesse suruda. Pole põhjust arvata, et seekordne üritus kuidagi õnnelikuma lõpu leiaks.
Kas ma nõustun psühhopaatidest hobijumalate näljamängudes etturiks olema? See on küsimus, mida iga hinge omav inimene peab endalt küsima.”
Karl Olaf Rääk
