„Lugemissoovitused viimasel aastasajal on kõlanud enamasti lihtsalt jutujätkuna, ehkki mõned aastakümned tagasi tegid teadlased (USA-s!) kindlaks, et (noort) inimest arendab VAIMSELT just lugemine. Sest loetav tekst on oma olemuselt abstraktne, käivitades inimesel kõrgtasemel vaimsed psüühilised protsessid ja lausa mõtlemise enda. Seepärast kordame tänaseski maailmas – LUGEGEM!
Küsimus on ka, mida lugeda, sest romaan tähtsustab enamasti tundeid, samas ju kriminaalromaan ka mõtlemist, aga teadus- ja/või populaarteaduslikud (raske piirigi tõmmata) tekstid käivitavad MÕTLEMISE – hakkavad tööle INIMESE mõtlemisoperatsioonid (võrdlemine, analüüsi-sünteesiga ning üldistamine koos abstraheerimisega). Neid tuleb lapsel koolis ja täiskasvanul ise (!) enese juures ARENDADA.
Praegu on hea aeg lugemiseks – viiruse, kuumuse ja puhkuste tõttu. Arusaamatu on osa inimeste hädaldamine – pole midagi teha, tahaks enam pidutseda ja välismaareise. Nii toetume instinktidele-naudingutele-emotsioonidele, aga mõtlemiseks on vaja MÄLUmaterjali, mida annab eriti lugemine. Levinud nutivahendite puhul on tähtsaim TAJUMINE, mis psüühilise protsessina lihtne.
Viimastel aastakümnetel on meie emakeeleski ilmunud suurepäraseid uurimusi, mis pilti maailmast kaheksakümnenda eluaasta künniselgi on (õnneks!) oluliselt muutnud – ma ei suregi lollina (hm!). Tänu arhiivide avanemisele ja põhjalikele uurijatele on muutunud mitmed seisukohad seoses Eesti ajaloo, meie naabritega jne. 25 aastat psühholoogiakirjanduse lugemist avas inimese psüühilise olendina. Üle 20 aasta imestame, miks õpetajakoolituses tajujärgsete protsesside mõistegi on heidetud kõrvale. Neid käivitades salvestuks tunnis õpilastel õpitav materjal.
Aga näiteid veel. Olles lõpetanud akadeemik Haavikko uue raamatu „Peakorter – Soome õukond“, selgub ka marssal Mannerheimi VAIMSUSE tulu Soomele. Haavikko kirjutab kevadläbirääkimiste kohta 1944. aastal N. Liiduga: „Ei ole ime, et juhtivad kaasaegsed nägid üksnes seda, et marssal on vana, kuid mitte seda, et ta on tark igas repliigis“. Meilgi on vanadus vaidlustes põhi(vastu)argument!
Et marssal külastas Jätkusõja ajal nõukogude sõjavangide laagreid Soomes, maitses nende toitu ja Punase Risti kaudu hankis vangidele ravimeid-vitamiine, on eriti ilmekas – tegemist oli Suure Inimesega. Ja pärast sõda oli vange üle anda. Just siis selgus, et soomlased stalinlikes laagrites olid enamuses surnud nälga ja/või haigustesse.
Leningradi ei lubanud marssal pommitada mitte nostalgiast; ta nägi ette tulevasi rahuläbirääkimisi. Trump taas marssali mõtlemises, kuna N. Liit ju pommitas Soome linnu! Koostöö sakslastega Jätkusõjas oli tal puhtalt sõjaline (relvastus!) ja ainult Soome huvides. Ei mingit ideoloogiat (mis on alati olnud mõtlemise surm), rääkimata natsi-poliitikast kasvõi juutide suhtes. Aga millest räägib see, et meie „oskame“ tänase Venemaa ja Putini üle ainult tänitada?
Ega me isegi Konstantin Pätsi taha hea sõnaga mäletada või talle mälestusmärki püstitada… Lugedes Vladimir Pooli ja just ilmunud Seppo Zetterbergi raamatut Pätsist (taas põhjaliku arhiivimaterjali põhjal), selgub, et ta oli siiski me suurim riigimees (mõtleja), kellele oli esmatähtis eesti rahva tulevik. Kadestagem!
Nii kummutab ka ameerika ajaloolase Thomas Goodrich´i „Põrgutorm. Natsi-Saksamaa hukk 1944-1947“ ulatusliku materjali põhjal Teise maailmasõja lõpu senised „käsitlused“. Just Wehrmachti väed selles sõjas püüdsid kinni pidada sõjavangide kohtlemise rahvusvahelistest lepetest (mitte segada koonduslaagrite vangide „oludega“). Ja kättemaks saksa tsiviilelanikele oli ühtmoodi jõhker nii Idas kui Läänes (erinevad olid vaid kasutatud „meetodid“). Meile on pähe ju tambitud siiani hoopis teisi (ideoloogilisi) nn kokkuleppe-seisukohti.
Algallikad on avanud ka Vabadussõja ja kogu meie hilisajalooga seotud tõelise loo. Suur tänu, Heino Arumäe, Kaarel Piirimäe jt. Põhjalikud vene uurijad Mark Solonin, Jelena Zubkova jt. on teinud sama. Tõde, ainult tõde! – Mikk Mikiver. Aga kui me ISE neid põhjalikke uurimusi ei loe … ja enamus ei tee seda tõesti?
Üsna õnnestunult avab Paavo Kangur keerulise dopingu probleemi („Tippsport ja dopingukindralid“), kus ülitähtis just INFO valdamine. Soome dopingufilmi lavastaja väitis 2013: „Veerpalu taolised ei saa dopinguta edukad olla“… No nii, ilmselt ta ei teadnud, milline töömees ja talent Veerpalu oli. Isegi kolm (!) aastat pärast tippspordist loobumist sai ta ülivõimsa võidu 15 kilomeetri klassikas meie toonaste olümpiaks valmistuvate meeste üle. Kas ikka dopinguga? – mõtlemine!
Või äsja ilmunud „Kennedy dünastia“ suurhõimu saatusest viimasel sajal aastal – ameerika ELULAADI halastamatu avamine. See viiski neid EGODE, võimu, raha ja madalate instinktide rõhutamise-kasvatamisega inimlike tragöödiateni. Meiegi ei anna endale ju aru, et teistest imetajatest eristab inimest KÕLBLUS (mida kasvatatakse) ja mõtlemisvõime (mida arendatakse) – inimene ei teki ise! Vaid seaduste-politseiga INIMLIKKU ühiskonda ei rajata – pigem vihkamist. Ja ülistades lausvabadusi, loome soodsa keskkonna hoopis rumalatele-jõhkarditele.
Et vaimne tegevus vajab pingutamist-sihikindlust ja toimub varjatult, siis astub asemele kõigile nähtav (tajutav!) VÄLINE eputamine oma välimuse, FB-suhete ja originaalitsemisega tegude-sõnavaraga. Ainult MINA, teised ei lähe korda! Ja nii on napi jutuga kaalutlevast eestlasest saanud ajuvabalt LOBISEV olend. Hästi avab 2020 Helsingis-Tallinnas ilmunud raamat Matti Nykasest piiratud mõtlemisega õnnetu (ehkki tööka-talendika) suusahüppaja elu – vaid instinktid!
Aga mõtlev inimene on ka valitsejatele tülikas – ta ei räägi moes oleva skeemi (algoritmi) järgi, toetub ka TEADUSELE, mõistab põhjusi ja „näeb ette“ tegude tagajärgi ning läheb vastuollu ka selle maailma vägevatega. Nii Mannerheimgi – sagedased tülid poliitikute ja kõrgete ametnikega (presidendini välja) – kahjuks puudu(s)b paljudel nii vajalik võime mõelda kaugemale … Alles hiljem selgus, et õigus oli ikkagi mõtlemisvõimelisel (küll vanal) Marskil – õnn tema rahvale! Mõtleminegi ei aita alati – Viiburi kaitse murdumine 20. juunil 1944 oma 12 langenu ja 1300 „kadunuga“ on Haavikkol kirjas eriti salapärastel lehekülgedel.
Siiski, just mõtlemise võimsuse tõttu kadestasid soomlased meid kunagi Lydia Koidula pärast. Aga see lohutab üht väikerahvast hetkel üsna vähe…“
Peep Leppik, üha vananev koolmeister