Opositsiooni ettepanekud abielureferendumi juurde ähvardavad kujuneda tõeliseks poliitiliseks blamaažiks – nüüd näeb, kui tõsiselt võtab osa saadikuid seadusloomet.
Sotsid kutsusid oma poolehoidjaid esitama ettepanekuid abielureferendumile ja said vasakpoolse suunitlusega rahvalt õpetuse Raimond Kaljulaidi poolt edastatuna: „mind ei kepi kes keda kepib/ veel vähem kepivad mind need/keda kepib kes keda kepib?““.
Sotsidega on siis selge. Neid ei kepi, ja kui, siis samasooliselt – ruumi kokkuhoiu mõttes tuleb siinkohal lõpetada.
Reformierakond tahab abielureferendumi käigus selgust, kas surnud naisega saab abielluda, kas järved tohib tühjaks imeda ja nii edasi. Poliitoravate ja nende toetajate tase on nüüd ka teada.
Rahvas aga sai teada, et opositsioon tegeleb sõnnikulaotamisega. Seejuures väidavad nii sots Indrek Saar kui ka reformar Kaja Kallas, et koroona tippajal ei tohiks aega, raha ega energiat otsedemokraatia peale raisata. Ise kepivad ja imevad järvi tühjaks.
Parlamentaarne kultuur on seega põhja lastud. Eelnõule ei tulnud mitte abieluteemalisi ettepanekuid, vaid pastakate ja raamatute müügi keeld. Ja pärast seda räägime Riigikogu toimekast tööst?
Opositsiooni ettepanekud pole enam lihtsalt naljakas pullitegemine, vaid need seiskavad tõesti parlamendi võimekuse, olles kujunenud riiklusele julgeolekuohuks.
Riigikogu väliskomisjoni esimehe, Keskerakonna juhatuse liikme Enn Eesmaa sõnul ei tohiks seadusloomes ja muudatusettepanekutes kasutada ebatsensuurseid väljendeid, kirjutab Postimees.
Ta küll tõdeb, et kõik oleneb kontekstist ja sellest, kui tõsiselt on neid sõnu mõeldud, ent sellesse, mis puudutab riigikogu tööd ja seadusloomet, tuleb suhtuda tõsiselt, leiab Eesmaa.
“Nalja võiks ka teha, kui on selle või teise punkti arutamine ükskõik missuguses komisjonis, kuid seda tohib ka teha teatud piirini ja ainult väga harvadel juhtudel,” leiab Eesmaa.
Reformierakonna esimees Kaja Kallas aga leiab, et rahvasaadik on oma väljendustes ja ka riigikogule muudatusettepanekute tegemisel vaba – nende erakond tahabki nüüd järvi imeda ja surnud naistega abiellumist kaaluda.
Kas pärast kõike seda saab Riigikogu ja Eesti kogu poliitilist elu tõsiselt võtta?