Kui mingil teemal võtavad sõna opositsiooni president ja ajakirjanik, siis väljendavad nende mõtted valitsuse vastasrinna seisukohti.
Nii on president Kaljulaid ja endise presidendi tentsik, sotsimeelse suunitlusega Toomas Sildam asunud levitama mõtet, nagu oleks Riigikogu nurka aevastama aetud ja valitsus saavat teha, mida soovib.
Eriolukorras on täidesaatval võimul paratamatult suuremad volitused, kuid neidki juhib kehtiv seadusandlus. Praegu opositsiooni poolt üles köetav hüsteeria lähtub põhjendamatust eeldusest, nagu asuks valitsus neid seadusi rikkuma. Vähemalt üritatakse selline kahtlusseeme külvata.
Riigikogu ei kao kuhugi ja rahandusminister Martin Helme on öelnud, et teatud otsuseid ei saagi valitsus parlamendi nõusolekuta teha. Ega teegi, Riigikogu tuleb vajalikeks otsusteks kokku.
Praegu aga on saadikute tagasitõmbumist vaja viiruse takistamiseks, seda enam, et paljud saadikud on kas välismaalt naastes karantiinis või mingis eemalolevas vormis (Mihkelson), on kokku puutunud nakkusohtliku seltskonnaga (Hanno Pevkur) või lausa haiged (nagu meedia andmetel Lauri Läänemets). Kas opositsioon sooviks näha Riigikogu töötamas, kui nende saadikud põevad ega osale otsustes?
Toomas Sildam väidab, et “ei ole näiteks mõeldav, et kolmapäeval, riigikogu infotunnis jätavad parlamendi liikmed peaministrilt Jüri Rataselt, kes on ka eriolukorra juht, küsimata kõik asjalikud ja põhjendatud küsimused, mis vastamist vajavad.”
Infotund on opositsiooni kiusu tõttu nagunii muutunud palaganiks, kus peamiselt vaieldakse protseduurilistes küsimustes või noritakse lihtsalt tüli. Sellises olukorras sobiks Sildami naeruvääristatud variant, kus kohal on fraktsioonide liidrid, kes on varem küsimused eemalviibijatelt kokku võtnud ja esitavad need vastamiseks ministritele.
Sildami hüsteerias peegeldub hästi hiljutine Kaja Kallase sarnane arvamusavaldus, millest paistis selgelt läbi kartus, et koalitsioon suudab täidesaatva võimuna kriisiolukorras häid otsuseid teha ja opositsioon vajub sügavamale sohu, sest nad on kõrvale jäänud. Seetõttu pakutakse ennast kasvõi peiuks pulma ja kadunukeseks matustele.
Sildam kirjutab: “Muidugi võiks valitsusel olla nutikust tõmmata kohe kaasa kriisi kogemusega inimesed opositsioonist ja otse loomulikult Eesti Pangast, selmet mõne aja pärast käivitada üleolevalt koalitsiooni teerull.”
Esiteks, Eesti Pank on asjades väga sees, mida näitas teisipäevane pressikonverents president Madis Mülleri osavõtul. Aga millised on need “kriisi kogemusega inimesed opositsioonist”? Need, kes eelmise kriisi ajal rahva omapäi vaesusega võitlema jätsid ja pankadele vabad käed andsid?
Peaks olema püstihull, et tõmmata kaasa näiteks rahapesu-aegne minister Jürgen Ligi, kellel on haiglane eneseimetlus oma võimete ning paranoia kõige suhtes, mida pakub välja koalitsioon.
Opositsioon on selgelt välja näidanud, et nende peamiseks eesmärgiks on valitsuse töö takistamine ja miks peaks nad praeguseks muutunud olema? Iga nende samm on kindlasti eesmärgiga sillutada teed tagasi võimule. Täidesaatev võim leiab asjalikke inimesi nende seast, keda ei mõjuta võimuahnus ja kes on lihtsalt spetsialistid.
Koalitsiooni teerull oli nähtav pigem RE valitsemise ajal kooseluseaduse vastuvõtmisel, kus see lammutaja tõesti töötas ja tagajärjeks oli siiani mittekehtiv praak, mida kohtud kehtivaks võõbata üritavad.
Seega on Kaljulaid-Sildami tandem hüsteeria taga mitte kartus demokraatia kadumise, vaid hoopis hirm demokraatia ees – nimelt jääb opositsioon enamasti riigi juhtimisest kõrvale.
“Ja mis siis, kui Allar Jõksil on tänases Äripäevas kasvõi osaliselt õigus ja tõepoolest kehtiv seadus ei võimalda Covid-19 viiruse puhul karantiini kehtestada, sest seadus ei pea koroonaviirust eriti ohtlikuks nakkushaiguseks?” küsib Sildam lõpetuseks.
No siis tuleb see haigus ohtlikuks kuulutada, sest tema ohtlikkus on ju kogu maailma eriolukorda pannud. Nii lihtne see ongi.