Poliitturismireisil olev välisminister Margus Tsahkna rääkis Lõuna-Ameerikas taas Ukraina abistamisest, mis oma olemuselt on õige, kuid selle seltskonna suus on muutumas iseenda paroodiaks.
Raskest olukorrast Ukraina rinnetel ja venelaste edasiliikumisest räägib juba ka peavoolumeedia, lootust andvaid uudiseid ei vahenda enam suurt keegi, sest Lääs näib sõjalise abi osas Ukrainale olevat ammendumas ja üha enam räägivad analüütikud võimalikust sõja “külmumisest” ehk rahu nimel leppimisest sellega, et osast maadest jääb Ukraina ilma.
Selle taustal on silmnähtav, et kogu see poliitika, mis algas Kaja Kallase kujundamisega “sõjaprintsessiks” ja Kaitseväe juhataja Martin Heremi juttudest selle kohta, kuidas Eestil on piiritaguste vägede jaoks küllalt laenguid, kuni selleni, kuidas president Alar Karis surub Venemaa põlvili ja kaitseminister Hanno Pevkur usub Ukraina “võiduplaani”, on olnud tühi mull.
Võib-olla oli retoorikat ja usku Ukraina võidusse vaja, et hoida optimismi ülal, aga see ei väära fakti, et peaaegu kolm aastat on kogu ühiskonnale ainult valetatud. Kogu see üleval hoitud poliitika on olnud pettus, miraaž, valskus, mis lõpeb sellega, et meie ja kogu Euroopa vahime ikkagi Vene armee suurtükitorudesse. Aastad täis Ukraina-patriotismi on tühja jooksmas.
Eesti andis ära suure osa oma relvadest, annetused külmutas kinni Johanna-Maria Lehtme ja kuigi valitsus jätkab endiselt raha pildumist Ukrainasse, sealhulgas tsiviilobjektide ehitamiseks riigis, mis on lüüasaamise serval, oleme me ise ka ammendunud ning asemele saanud suured lüngad kaitsevõimekuses koos Venemaa kättemaksuihaga, sest Putin ei unusta kindlasti neid ärplemisi Vene-suunal, mida ei suuda kompenseerida isegi Kallase-Halliku pereäri Venemaal. Võib-olla saab Kaja Kallas kunagi hoopis Vene preemia selle eest, et jättis ukrainlased ilma lubatud poolest miljonist mürsust.
Ukraina-kampaania algas meeletu patriotismi-tuhinaga, aga enam kui kahe ja poole aastaga on see vaibunud ja joonistub välja pilt, et me pole tegelikult Ukraina heaks suutnud suurt midagi ära teha, ja kui ukrainlased jäävad ilma ka oma idapoolsetest oblastitest, on kõik olnud ilmaasjata. Suur sõnamulin ja ei mingit kasu.
Üks suur vale on olnud veel see, nagu oleks Eesti majandus- ja rahalised raskused tekkinud Ukraina sõjast – see on ainult üks kriisi paljudest põhjustest, hoopis lammutavam on olnud meilt odava energeetika röövinud rohepööre, samuti Reformierakonna valitsuste käpardlikkus riigi juhtimisel.
Tühja on jooksnud ka lootus, et sanktsioonid murravad Venemaa – liiga palju jäeti Kremlile aega nendega kohanemiseks alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal kuni suure sõjani 2022. aastal pluss veel nende ebajärjekindlus, sest Lääne-Euroopa oli Venemaaga liiga seotud, eriti energeetiliselt. Ja ikka see Vene-äri, märksõnaks Stark Logistics…
Üks on siiski selge – kogu see õhuvõngutamine ülipopulaarsest “sõjaprintsessist” kuni Ukraina “võiduplaanini” on olnud suur valetamine. Kaude võiks seda võrrelda olukorraga, kuidas president Kersti Kaljulaid käis isiklikult Afganistanis sealseid naisi ergutamas – ja nüüd elavad nood talibi-orjuses…
Aga meile jääb veel kliimavõitlus, millest saab lõputult jahuda, kuigi reaalne elu murendab rohepööret juba kõvasti kogu Läänes.
Uued Uudised