Kui anda orjarahvale täielik vabadus, tekib sama olukord nagu puruvaese inimesega, kes võidab lotoga miljoni. Esimene reaktsioon on eufooria ja tunne, et elu on lõpuks õiglane. Aga väga kiiresti selgub, et probleem ei olnud ainult rahas või süsteemis – probleem oli oskuses üldse midagi ise juhtida.
Süllekukkunud raha ei kasvata inimest. See ei loo vastutust ega majanduslikku küpsust. Ta ainult võimendab seda, mis juba olemas on. Kui puudub harjumus vastutada oma otsuste eest, siis ei püsi ka suur raha. See ei kao ühe rumala ostuga, vaid väikeste, igapäevaste otsustega, mis kõik eraldi tunduvad “mitte olulised”, aga kokku moodustavad kiire allakäigu.
Sama loogika kehtib Eesti ülemineku kohta nõukogude süsteemist vaba turu ja poliitilise iseseisvuse juurde. See ei olnud rahulik areng ega küps institutsionaalne üleminek. See oli järsk süsteemi kokkuvarisemine, millele järgnes kiire turumajanduse ja poliitilise vabaduse import. Aga riik ei muutu toimivaks ainult seetõttu, et vorm muutub.
Ja siin ongi ebamugav tõde, millest poliitikas ei taheta rääkida: vabadus anti kätte enne, kui selle kasutamise oskus oli ühiskonnas laialdaselt olemas.
Selle tulemus on nähtav ka täna. Me räägime vabadusest, aga käitume tihti nii, nagu vabadus peaks ise tulemuse garanteerima. Nagu turg peaks ise lahendama struktuursed probleemid. Nagu riik peaks ise tootma heaolu, sõltumata sellest, kuidas inimesed ja institutsioonid tegelikult toimivad.
See on sama loogika, mis istuda jõe ääres, ilma õngeta, ja nõuda kala. Mitte küsida, kuidas kala püütakse, vaid eeldada, et see peab tulema. Ja kui ei tule, siis süüdistada jõge, ilma et vaadataks tööriista puudumist.
Poliitilisel tasandil tähendab see sõltuvust ootustest, mitte süsteemsest võimekusest. Meil on palju juttu õigustest ja võimalustest, aga vähem juttu sellest, kas ühiskonnal endal on võime neid võimalusi tegelikult kasutada. Ja veel vähem juttu sellest, et võimalus ilma oskuseta ei ole vabadus, vaid lihtsalt risk.
Seepärast on ka küsimus “kas eestlane on orjast saanud lotomiljonär” ebamugav, aga asjakohane. Sest see kirjeldab üleminekut, kus kätte anti midagi suurt – riiklik iseseisvus, turg, otsustusvabadus – ilma et oleks olnud ajalugu nende süsteemide sees tegutsemiseks.
Ja kui lotovõit antakse inimesele, kes ei ole kunagi raha juhtinud, siis ei ole küsimus selles, kas ta on hea või halb inimene. Küsimus on selles, kas ta oskab sellega üldse toime tulla. Sama kehtib riikide ja ühiskondade kohta.
Tänane probleem ei ole enam vabaduse puudus. Probleem on selles, et vabadust käsitletakse nagu automaatset lahendust, mitte nagu vastutust nõudvat süsteemi.
Ja seni kuni see arusaam ei muutu, jääbki alles sama muster: poliitilised lubadused, ühiskondlik rahulolematus ja tunne, et “midagi peaks nagu paremaks minema”. Aga ilma õnge kasutama õppimata ei muutu jõe ääres istumine kunagi kalapüügiks.
Ja ilma vastutuseta ei muutu vabadus kunagi toimivaks ühiskonnaks.
Rainis Lipstok