Sõber saatis ajakirjanik Boris Reitschusterile meemi – selleks on ekraanipilt queer-aktivistist Palestiina lipuga. Selle kohal sõnad: “Queerid Palestiina eest”.
Boris Reitschuster: “Tahtsin spontaanselt sellest säutsu teha. Mõtlesin kahele variandile: “Queerid Palestiina eest” kõlab nagu “Kanad KFC eest”. Gazas kiusatakse homoseksuaale taga, vangistatakse või tapetakse. Aga peamine on see, et sa hoiad üleval Tel Avivis trükitud plakatit.
Ja: “Queerid Palestiina eest” – loosung, mis näitab, kui absurdseks meie aeg on muutunud. Palestiina aladel riskivad homoseksuaalid oma eluga. Iisraelis aga saavad nad abielluda, marssida ja elada. Ja ometi pöörduvad lääne LGBTQ-grupid ainsa Lähis-Ida riigi vastu, mis neid kaitseb. Moraalne soovmõtlemine põrkub kokku jõhkra reaalsusega.
Mõlemal on all märkus: see ei ole rünnak palestiinlaste vastu – vaid üleskutse lääne aktivistidele mitte endale valetada. Aga siis ma mõistsin: probleem on suurem. Sümboolsem. Absurdsem. Lühikesest säutsust ei piisa.
Sest see, mis selles pildis kulmineerub, on peamine näide sellest, mis muudab meie aja nii talumatuks: täielik eraldatus reaalsuse ja selle vahel, mida nüüd nimetatakse “suhtumiseks”. Enesedramatiseerimine, mis peegeldub moraalsetes tunnetes. Ja poliitiline mõte, mis ei küsi enam, mis on, vaid ainult seda, mis näib olevat heasoovlik.
Fakt on see, et Palestiina alade suurtes osades seisavad homoseksuaalid silmitsi tõrjutuse, vägivalla ja vangistusega. Gaza linnas peavad nad ellujäämiseks oma identiteeti varjama. Iisraelis on homoseksuaalsus aga seaduslik, sotsiaalselt tunnustatud ja seaduslikult kaitstud. Seal toimuvad uhkusparaadid, on abieluõigus ja avalik meediakajastus.
Ja ometi on Berliini, Londoni ja New Yorgi queer-aktivistide pahameel suunatud peamiselt Iisraeli vastu. Miks? Sest lääne maailmavaates peetakse Iisraeli “rõhujaks” ja Palestiinat “ohvriks”. Ja need, keda peetakse ohvriteks, saavad moraalseid sooduskuponge, olenemata sellest, kui palju nad ise rõhuvad.
See toitub maailmavaatest, mis ei salli enam vastuolusid. See jagab inimesed heaks ja kurjaks nagu Hollywoodi stsenaarium. Ja see keeldub kaitsest just neile, kes seda kõige rohkem vajavad – sest nad langevad valesse selgitusmalli.
Kuidas on võimalik, et nii paljudel vasakpoolsetel on nii tohutu kaastunne radikaalse islami vastu, mis seisab kõige eest, millele nad väidetavalt vastu seisavad: misogüünia, antisemitism, vägivald, homofoobia?
Selle kohta peaksite küsima psühhiaatri käest. Minu võhiku psühholoogia näeb seda repressioonide, projektsiooni ja enesekesksuse seguna. Nartsissistlik lühis: sa tahad kehastada head, ignoreerides samal ajal reaalsust. Ja võib-olla on seal ka veidi enesepõlgust ja vihkamist omaenda eluviisi vastu: radikaalse islami jaoks on lääne eluviis ju deklareeritud vaenlane (isegi kui sa ei taha oma iPhone’ist ja arvutist loobuda).
Võib-olla oleks piisanud säutsust. Aga mõnikord on meem enamat kui lihtsalt pilt. See on majakas – terve ajastu kognitiivse dissonantsi jaoks. Ja selle moraalse megalomaania jaoks.
PS: Sõber, kes mulle selle meemi saatis, kirjutas mulle hiljem sõnumi: „Minu arvates on uskumatu – ei, vastik –, kuidas need, kes eile immigratsiooni ja homofoobse islami vastu raevutsesid, nüüd mullade kaitsjatena esinevad. Mulle meeldib seda nimetada juhendatud mõtlemiseks – selliseks mõtlemiseks, mis peab viima selleni, mida kommunistid õnneks kunagi saavutada ei suutnud: selgrootu, konformistliku ja täiesti kriitikavaba ühiskonnani.“
