Hiljutised nn Pandora dokumentide paljastused on kahtlemata väga tähtsad, sest näitavad kahtlase raha liikumisi ja maksudest möödahiilimisi, aga samas tekitab see avalikustamine pigem küsimusi juurde.
Nii kirjutab Eesti Päevaleht: “Eesti rikkaim arst hoiab mitmekordselt maskeeritud omanike taga miljoneid eurosid ning võtab aastas sadu tuhandeid dividenditulu. Paljastuvad ärimees Urmas Sõõrumaa müstilised laenud ning tema lähisugulase veider miljonivõlg Küprose ja Belize’i firmadele. Dokumendid näitavad, kuidas Küprose maksuskeemitajad flirtisid vendade Rebastega ning kinnisvaraärimees Marek Pärtel sai enda firmast korterite ostmiseks Küprose ettevõttelt anonüümselt laenu.”
Siit tekib kohe esimene küsimus: kas see paljastus tähendab nüüd midagi Urmas Sõõrumaale, Ragnar Heidole, Marek Pärtelile, Kristjan-Thor Vähile ja paljudele teistele nimekirjades äramärgitutele? Otsustades selle järgi, kuidas nad keelduvad ajakirjanikele selgitusi andmast – mitte midagi. Mehed saavad veidi rambivalgust ja tegutsevad samamoodi edasi, võib-olla pisut varjatumalt.
Teine suur küsimus peitub Eesti Päevalehe pealkirjas: “12 miljonit dokumenti, 600 ajakirjanikku, 117 riiki. Äsjane hiiglaslik andmeleke paljastab ka kümnete tuntud eestlaste salajased ärid.”
Kui selle hiiglasliku töö oleks ära teinud politsei või luureorganid, siis ei imestaks keegi. Kuna aga paljastajateks olid ajakirjanikud, siis tekib kohe küsimus: kes neile selle tohutu info lekitas ja kellel oli huvi seda teha? Päris kindlasti ei ole lekke taga “õigusvõitlejad”, sellest peab keegi kasu saama – ajakirjanikud teevad seega kellegi kasuks musta tööd. Kõige hullem oleks, kui selle taga on mingid vasakpoolsed, kes tahavad näidata “kapitalismi riknemist”.
Kes koondas kokku need 600 ajakirjanikku, kes olid need ajakirjanikud ja mis huvi oli neil seda ühiselt teha? Väidetavalt on selle taga Rahvusvahelise Uurivate Ajakirjanike Konsortsium New Yorgis. Kui erapooletu see moodustis on, arvestades Ühendriikide meedia kallutatust Trumpi osas? Kardetavasti esindab konsortsium just seda osa ajakirjandusest, mis pidas jahti Trumpile.
Maailmas pole praegu sõltumatut uurivat ajakirjandust. Kui Donald Trump kandideeris presidendiks ja oli võimul, siis toodi välja protsent 93 – just nii palju USA meediast oli tema vastu, avaldas teda kompromiteerivaid lugusid ja sillutas teed Joe Bidenile.
Kui need Pandora-ajakirjanikud on pärit sellest 93 protsendist ja nad satuvad dokumente uurides kahele eraldiseisvale jäljele – üks neist suundub Trumpi, teine Bideni suunas (kelle pojal Hunter Bidenil lasuvad tohutud korruptsioonisüüdistused), siis kumba jälge pidi nad lähevad? Kas nad ikka toovad välja mõlema pahateod või keskenduvad Trumpi paljastamisele?
Kohe meenub Eesti juhtivate väljaannete ühisdessant Rakverre, et leida üles inimesed, kes tunnistaks minister Marti Kuusiku vastu. Või Mart Järviku koolitee algkooli, et leida tänaseid seoseid lapsepõlvesõpradega.
Kahjuks pole ka Eestis sõltumatut uurivat meediat. Ekspress Grupp küll teeb projekte, aga need on üldjuhul suunatud liberaalide “paariate” vastu, kelleks on EKRE, SAPTK ja suuresti ka Keskerakond, keda “parem osa” liberaalidest vihkab jätkuvalt. Seosed neis lugudes on sageli meelevaldsed, kui neid ei leita, siis mõeldakse need ise välja ja tulemuseks on ajakirjanduslik sopp.
Eesti ajakirjandus ei puutu mitte kunagi Reformierakonna ja ka Isamaa tegemisi, kuigi näiteks oravaparteil on taaka küllaga: Ligi mahamagatud rahapesu, VEB Fond, kilekotirahad, Tallinna Sadama lugu ja nii edasi. Ei uurita Sorose rahade liikumist ega LGBT rahastamist, Jevgeni Ossinovski ja sotside seotust skandaalse Oleg Ossinovskiga ega muud sellist. Eesti “uuriv” ajakirjandus teeb tööd mugavustsoonist, koostöös liberaalse ja vasakpoolse riigivõimuga, sest see on kasulik (saab lihtsalt dokumente kätte) ja ohutu – ei pea oma tulevikuga riskima.
Naastes Pandora dokumentide juurde, siis neist kirjutab EPL: “Salajased dokumendid paljastavad meile Jordaania kuninga, Ukraina, Keenia, Ecuadori presidendi, Tšehhi praeguse peaministri Andrej Babiši ja Suurbritannia endise peaministri Tony Blairi tegevuse offshore-firmades. Dokumentidest ilmnevad ka Venemaa presidendi Vladimir Putini „mitteametliku propagandaministri” ja üle 130 Venemaa, India, USA, Mehhiko ja teiste riikide oligarhi äritegevuse detailid.”
Nagu näha, paljastuvad nende teod, kelle korruptiivne taust on nagunii teada, kes on peamiselt väljaspoolt läänemaailma ja mis tähtsaim: nende karistamiseni hämarate tegude eest nagunii kellegi käsi ei ulatu. Võib-olla uuriks Rahvusvahelise Uurivate Ajakirjanike Konsortsium hoopis seda, kuhu lähevad tohutud rahad, mis liiguvad migrantide Euroopasse ja USA-sse smugeldamisel? Kui arvestada, et iga migrant maksab enne paati astumist 2000-3000 eurot, on need rahad üüratud.
Uutel Uudistel pole kahjuks andmeid, kas Pandora laekast lendlesid välja ka Bidenite perekonna teod ja sidemed Ukrainas ja Hiinas, kuid vaevalt – need on “omad” korruptandid, kellega Rahvusvahelise Uurivate Ajakirjanike Konsortsium ei tegele.
Ja lõpuks küsiks ikka üle: mis saab nüüd Urmas Sõõrumaast, Ragnar Heidost, Kristjan-Thor Vähist ja teistest dokumentides äramärgitutest? Midagi ei saa, vähemalt mitte Eestis. Meedia huvi nende paljastuste vastu tundub suhteliselt väike olevat ja vaibub ruttu.