Eesti Kunstnike Liidu edulugu. Püstitati lausa rekord, analoog kõrgeim tulemus ühe oksjoni kohta. 700 000 tuhandest, väljapetetu või siis lauslollusest kaotatud eurost, tehti 2,3 miljonit.162st teosest müüdi 159, lausa 98%. Kolm ei leidnud isegi alghinnaga ostjat ja osa teoseid ei pääsenudki oksjonile. Kunst on muidugi kunstis kunsti näha, aga no olgem ausad, siis mõned müüki pandud teosed väärivad küll Ansipi öeldut,” Tule taevas appi”. Kas need esemed olid siis masterpiece`d või siis tõeline kräpp, kes teab..,
“Oksjonit planeerides, ei julgenud me loota, et see katab kogu 700 000 euro suuruse kahju, kunsti oksjonid on ju ettearvamatud, seepärast tõmbasime liidu kulud kokku ja otsisime ka teisi võimalusi laenukoormuset vabaneda. Kuid tänu inimestele, kes otsustasid kunstikogu pärleid ja annetatud teoseid soetada ning kunstnikke ja liitu nii tugevalt toetada, saame nüüd kohustused ennaktempos tasuda ja mõelda läbi plaane, kuidas oma liikmeid ja Eesti kunstiline kõige paremini toetada,” ütles Ektermann.
Kunstikogu osaline müük oli erandlik samm, mida sai teha sellisel kujul vaid ühe korra. Tavakodanikul tekib küsimus “Miks siis nii?”. Kas laiskusest või siis riiklikust rahastusest, mis nagunii iga-aastaselt kaks miljonit eurot. Nüüd saite lausa 13 protsenti rohkem. Tehke ka edaspidi tööd ja nähke vaeva ja maksumaksja raha saab mujale suunata, sinna, kus seda rohkem vaja.
Siit võiks õppust võtta ka RKIK, kellelt pandi tuuri, “ainult” 60 000 eurot. Tuleks ka korraldada oksjon kahju katmiseks ja rumaluse likvideerimiseks. Kuigi RKIKi aastane hangete maht ületab ühe miljardi, siis abiks ikka. Eks ole nelgi keldrites ja ladudes igasugu vanavara ja mittekvaliteetset kaupa, mida saaks soetada Eesti või siis mõne teise riigi kodanik, et sada eksponeerida või siis isegi kasutada. Usun, et müügitulemused püstitas rekordeid ja saadud summa oleks palju suurem kui EKL oma ning hiljem kuuleksid ja oleksime uudistest.
“Oksjonit planeerides, ei julgenud me loota, et see katab kogu 60 000 ja ka muud tekitatud kahju, kuigi oksjonid on ettearvamatud, seepärast ei tõmmanud me kulutusi kokku ja ei otsinud ka teisi võimalusi kahjude likvideerimiseks, sest raha tuleb niipalju peale. Kuid tänu inimestele ja maksumaksjatele, kes neid “pärleid” ostsid ja asutust toetasid. 5aame nüüd, lollusest, tekitatud kahju heastada ja mõelda läbi plaan, kuidas edaspidi riiulifirmadelt uusi hankeid teha ja Eesti mainet, elu ning kaitset kõige paremini toetada.”
Laoseisu osaline müük ei ole erandlik samm, mida sai teha sellisel kujul vaid ühe korra.
Urmas Milvek