Meedia on igapäevaselt tulvil teateid rohefirmade, tuuleparkide arendajate ja elektriautode idufirmade makseraskustest ning pankrottidest. Meile on aastaid korrutatud ühte ja sedasama mantrat: päike ja tuul on tasuta, roheenergia on odav ning tulevik kuulub neile, kes kleebivad oma ettevõtte nimele külge eesliite „eko“ või „rohe“.
Tänane reaalsus lööb aga uksi pauguga kinni. Selgub, et meile lubatud helge tuleviku taga peitub fundamentaalselt vigane ärimudel, kus „rohepööre“ on muutunud lihtsalt fassaadiks majanduslikult elujõuetutele projektidele.
Karm tõde on see: ilma maksumaksja püsiva, sundkorras pealemaksmiseta ei ole roheenergeetika vabal turul isemajandav. Niipea kui odava laenuraha kraanid kinni keerati ja riiklikud abikargud pragunema hakkasid, kukkus see poliitiliste loosungitega ehitatud kaardimajake kokku.
Tasuta sisend, väärtusetu väljund – süsteemne paradoks
Roheenergia suurimaks prohmakaks on saanud selle enda loomus – juhitamatus ja sellest tulenev turuhinna hävitamine, mida majandusteaduses nimetatakse „kannibaliseerimiseks“.
Ärimudel saab toimida vaid siis, kui toodet saab müüa hinnaga, mis katab kulud. Päike ja tuul on küll looduses tasuta, kuid jaamade ehitus, hiiglaslikud laenuintressid ja hooldus maksavad miljardeid. Kui ilm on soodne, hakkavad kõik jaamad korraga maksimumvõimsusel tootma, ujutades turu üle. Tulemus? Elektrihind kukub börsil nulli või miinusesse.
Ükski äri maailmas ei jää ellu, kui ta peab oma põhitoodangut ära andma tasuta just sel hetkel, kui tal seda kõige rohkem käes on. Sa ei saa tuult tellida talvisel tööpäeva hommikul, kui nõudlus ja hind on kõrged. Tõeline puuduv ressurss ei ole ilm, vaid mastaapne ja odav salvestusressurss, mida lihtsalt pole olemas.
Euroopa rohemulli lõhkemise karmid näited
See kriis ei ole teoreetiline, vaid rullub reaalajas üle Euroopa, pühkides minema nii energeetikahiiud kui ka ambitsioonikad idufirmad.
Eesti oma hoiatusmärk: Elmo Rent. Kohalik elektriautode jagamisteenus suundus pärast saneerimise täielikku ebaõnnestumist pankrotiteele ja avaliku uurimise alla. Äri ehitati üles roosilisele lubadusele elektriautode kõrgest jääkväärtusest. Reaalsuses kukkus kasutatud elektriautode turg kivina, liisingukoormus mattis firma enda alla ning selgus, et tavaline klient ei ole nõus „rohelise märgise“ eest peale maksma, kui rahakott on kõhn.
Taani ja põhjamaade ohvrid: Taani börsifirma GreenMobility, mis pidi vallutama Euroopa oma puhtalt elektriautodel põhineva renditeenusega, pidi finantshädas turgudelt massiliselt tagasi tõmbuma. Samal ajal näitas Soome turg, et talvine akumahtude kuni 40-protsendiline kukkumine teeb puhtast elektriärist logistilise õudusunenäo, kus autod seisavad laadijate taga, mitte ei teeni tulu.
Saksamaa miljonite põletamine: isegi autotööstuse gigandid BMW ja Mercedes-Benz ei suutnud oma elektriautode jagamisteenust Share Now kasumlikuks muuta ning müüsid selle maha. Saksa turg tõestas, et ilma dotatsioonideta sõidavad laadimiskulud ja infrastruktuuri üüratu maksumus tuludest lihtsalt üle. Ellu on jäänud vaid need operaatorid (nagu MILES), kes tõid parki tagasi tavasõidukid, mis suudavad end ise ära majandada.
Kes maksab peale? Meie.
See pealemaksmine ei toimu kuskilt riigi müstilisest rahakotist – see võetakse otse inimeste taskust. Me maksame selle vigase mudeli kinni kolmel viisil: läbi taastuvenergia- ja tõusvate võrgutasude oma igakuisel elektriarvel, läbi kõrgemate maksude, millest riigid rohetoetusi lapivad, ning läbi lõpptoodete hindade, kuhu tööstused kirjutavad sisse CO₂ kvootide kulu.
Praegune pankrotilaine on tegelikult turu valus, kuid loomulik puhastustuli. See on reaalsuskontroll, kus ideoloogilised ja kunstlikult doteeritud ärimudelid põrkuvad kokku karmide majandusseadustega. Kui äri ei suuda vabal turul ilma tarbijat ja maksumaksjat nöörimata ellu jääda, siis ei ole tegemist päästva pöördega, vaid kolossaalse majandusliku läbikukkumisega, mille arve kirjutatakse lõpuks ikkagi meie kõigi nimele.
Rainis Lipstok