Praegusel ajal paistab hästi silma eurokraatide eurotruuduse suhtelisus, mistõttu see tundub pigem rahahimuga vahelduva orjameelsusena.
Palju räägitakse vajadusest hoida Euroopa Liidus ühte, abistada üksteist ja olla solidaarsed teiste liikmesriikidega, et üheskoos rasked ajad üle elada.
Eestis on just Reformierakond kõige eurolojaalsem, kuid nagu ikka, paistab nende kahekeelsus silma, sest reaalsuses see ei toimi.
Reformarid ja sotsid, kes näiliselt kõige rohkem maasikakasvatajaid toetavad, töötavad ukrainlaste sissevedu toetades just aktiivselt Euroopa solidaarsusele vastu – sest nad toetavad kolmandate riikide võõrtöötajate töörännet, samas kui tegelikult peaks nad võitlema selle eest, et kriisi ajal kasutataks raskustes EL-i tööjõudu ja liikmesriigid saaks nii sotsiaalseid pingeid maandada.
EKRE ei toeta üldse mingit migratsiooni ja see on tema tugevus – liberaalsed ja vasakpoolsed eurolojalistid aga peaks ju suure majanduskriisi ajal toetama pigem näiteks meist vaesemate rumeenlaste tööhõivet. Nemad aga vaatavad nõukoguliku ruumi poole, ise seda (ka Ida-Euroopat) samas põlates.
Kuigi Lõuna-Euroopa veab hooajatöödeks sisse aafriklasi, on vähemalt Lääne-Euroopa põllumajanduse tööjõud pärit liidu seest, peamiselt Poolast, Bulgaarist, Rumeeniast ja teistest viimase laine maadest. Eesti ettevõtjad, olles sõnades eurolojalistid, aga liidu-sisest töörännet ei toeta, sest seal tuleks rohkem sotsiaalsete reeglitega arvestada.
Paradoksaalne, aga juba opositsioonis olles rääkis EKRE migratsiooni vastu võideldes just sellest, et Eesti saab kvoodivaba tööjõudu tuua miljardi elanikuga EL-i, Põhja-Ameerika ja Kaug-Ida majandusruumist – meie ettevõtjad aga tahavad Kolmanda maailma odavtööjõudu. EKRE on seega tegelikult Euroopa ühisruumile vajaduspõhiselt truum kui reformaritest eurolojalistid.
Ka Eesti ülikoolid kiikavad rohkem Kolmanda maailma kui euroliidu siseruumi poole. Jah, sealt saab tuua helgemaid päid, aga siis tuleks ka tunnistada, et seda tehakse migratsiooni võtmes, et EL-i tööjõudu importida. Ja siis tekib ka kohustus jälgida, et ei toodaks inimesi siinsete sotsiaalsüsteemide kaela, vaid et tulekski tööinimesed (mitte Bangladeshi insener kümne ülalpeetava pereliikmega).
Reformierakondlased on truud ennekõike rahale ja kuna seda tuleb hetkel kõige rohkem EL-ist, siis kuulub poliitoravate orjameelsus neile. Kui aga on vaja orjatööjõudu, kõlbavad Kolmanda maailma inimesed neile veelgi paremini.