Statistikaamet avaldas täna kaks uudist, mis kokku joonistavad ausa pildi Eesti perede igapäevaelust. Juulis tõusid hinnad 0,5 protsenti kuuga ning 2 protsenti eelmise aasta juuliga võrreldes. Hinnatõusule andsid hoogu eelkõige eluasemega seotud kulud ning majutusteenused ja toitlustus. Samal ajal pöördus pärast enam kui kahe aasta pikka langust toidukaupade müük lõpuks kasvule – juunis oli jaekaubanduse müügitulu 950 miljonit eurot ning kogumüük kasvas 1 protsendi jagu.
Need numbrid ei ole lihtsalt statistika. See on lugu raskest elust, mida Eesti pere on pidanud taluma juba aastaid. Üle kahe aasta langes toidukaupade müügimaht kuust kuusse. See tähendab, et paljud pered pidid loobuma heast-paremast, ostma odavamaid tooteid, vähendama portsjoneid või loobuma teatud kaupadest täielikult. Pensionärid, noored pered ja paljulapselised leibkonnad on pidanud iga eurosentiga arvestama. Igapäevane toit, mis peaks olema enesestmõistetav, muutus luksuseks.
Nüüd on siis hea uudis: inimesed jõuavad üle mitme aasta osta 1 protsendi võrra rohkem toitu, millest tuleb maha arvata 0,5% hinnatõus. See on väike, aga siiski positiivne märk.
Pärast pikka sunnitud kokkuhoidu on peredel veidi rohkem raha, et lauale tuua rohkem leiba, liha või piima. Palju seda just ei ole – pool protsenti on tagasihoidlik number. Kuid sellises olukorras, kus pered on aastaid kannatanud, on see ikkagi abiks. See annab moraalset tuge ja kinnitab veendumust, et veelgi vähem süüa ei ole lihtsalt võimalik.
Samal ajal ei tohi unustada teist poolt. Hinnad jätkavad tõusu. Seega on laual ikkagi poole vähem toitu kui see 1%, nagu ametlik edulugu kinnitab. Igale sajale grammile kohupiimale saame nüüd lubada lisaks veel 0,5 grammi.
Eluasemekulud, küttearved ja väljas söömine kallinevad kiiremini, kui paljud jõuavad oma kidura või lausa olematu palgakasvuga sammu pidada. Majandus kasvab – jaekaubandus on esimesel poolaastal 3 protsendiga plussis –, aga see kasv on habras ja tuleb madalalt baasilt. Liiga paljud eestlased on jäänud igasugusest kaubandusest kõrvale.
See olukord on otsene tagajärg viimaste aastate majanduspoliitikale, mis on perede asemel eelistanud rohelisi ideid, kõrgeid makse ja avatud piire. 24-protsendiline käibemaks toidule ja energiaimpordi sõltuvus on peredele raske koorem. Napp pool protsenti rohkem toitu on tervitatav, kuid see ei tohi muutuda lohutuseks, mis varjab tegelikke probleeme.
Eesti pere väärib enamat kui pooleprotsendilist kergendust pärast aastatepikkust vaevlemist. On aeg langetada toidu- ja energiamakse, tagada oma energiajulgeolek ning seada eesti inimene ja tema toimetulek riigi poliitika keskmesse.
Väike samm edasi on hea, aga see ei tohi jääda ainsaks sammuks ega küünlaleegi viimaseks meeleheitlikuks pingutuseks enne kustumist. Teades meie põllumajanduse haput seisu, peame olema õnnelikud, kui meil tulevikus üldse midagi hamba alla panna on.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 31.07.2026