Hitleri tõusu Saksa valitsuse juhiks 1933. aasta jaanuaris on Viktor Suvorov kirjeldanud järgmiselt.
1932. aastal, valimiskampaania lõpumeetritel oli Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei, NSDAP) koos oma juhi Adolf Hitleriga pankroti äärel. Partei varad ja sponsorite annetused olid kampaania käigus ära kulutatud ja rohkem lahkeid annetajaid silmapiiril polnud. Kui natsid oleksid valitsusest välja jäänud, oleks kogu partei võlanõuete koorma all kokku varisenud ja poliitikaareenilt kadunud.
1933. aasta jaanuaris said valimised läbi, hääled loeti kokku. Tulemuste järgi oli Saksamaal kaks suurt parteid – natsionaalsotsialistid ja sotsiaaldemokraadid ning üks oluliselt väiksem – kommunistid. Natsid said valimistel kõige rohkem hääli, kuid üksi valitsemiseks sellest ei piisanud. Ka sotsiaaldemokraatide suurest häälesaagist jäi ainuvõimu võtmiseks ometi puudu.
Nii tõusis väike kommunistlik partei kaalukeele asendisse. Tulevane valitsuskoalitsioon sõltus sellest, kumma parteiga kommunistid ühte heita otsustavad – kas natside või sotsidega. Loomulik partner maaimavaate poolest olnuks muidugi sotsiaaldemokraatlik partei. Koostöös nendega oleks ehk suudetud võtta kindel kurss saksa rahva sotsialistliku vaesestamise suunas.
Kuid siis kostis Moskvast Kominterni kaudu, kellest saksa (nagu paljude muudegi riikide) kommunistid majanduslikult ülimal määral sõltuvad olid, Stalini karm käsk: „Ei mingit koostööd sotsiaaldemokraatidega!“
Edasine sündmuste käik on teada. Valitsuskoalitsioon moodustati kahe partei – natside ja kommunistide osavõtul. Hitler sai peagi Saksamaa kantsleriks. Stalin sai, mida tema tahtis – Saksamaa juhiks tõusis isik, kes kohe hakkas Euroopas Versailles’i rahulepingu ebaõiglusi revideerides järgmist suurt sõda ette valmistama ja üles kütma.
Kommunistide, oma koalitsioonikaaslaste kohta kuulutas Hitler, et vihkab neid – nagu üle 85 aasta hiljem ka Eesti „president“ Kersti Kaljulaid ühe oma riigi valitsusse kuuluva erakonna kohta üle maailma välja hüüdis – ja sõnadelt tegudele üle minnes hakkas kommuniste tasapisi surmalaagritesse toimetama. Ka kommunistide juht Ernst Thälmann andis ühe surmalaagri ahju kaudu Maa atmosfääri täiendava koguse CO2te.
Eestis on praegu analoogiline olukord. Ka siin on kaalukeele rollis väike erakond, kes ometi peab otsustama, millised erakonnad valitsuskoalitsiooni moodustamise üle läbirääkimisi pidama hakkavad.
Täna sai tulemus teatavaks. Ennast rahvuslikuks ja konservatiivseks pidav kaalukeel näitas keelt koalitsioonile, milles oleks osalenud ainus tõeliselt eestimeelne erakond, ja otsustas leivad ühte kappi lüüa erakonnaga, kes siiamaani on kõige aktiivsemalt ja järjekindlamalt murendanud ja hävitanud Eesti rahvusriiki. Kas ka siin on kusagilt kostnud His Master’s Voice, seda ma ei tea, kuid 2019. aasta kevadest saadik oleme elanud pidevas mürafoonis, mille moodustavad kriisked: „Ei mingit koostööd rahvuskonservatiividega!“
Eelmisel kaalukeeleparteil eriti hästi ei läinud. Täna ei ole edasine sündmuste käik veel teada, kuid aimata võib sellest mõndagi. Korralistel valimistel peavad paljud inimesed kindlasti meeles, kui põhimõtteliselt kaalukeeleerakond rahvuslike väärtuste eest seisnud on ja teevad valimiskastide juures omad järeldused. Selleni jäänud kuude ajal aga peavad selle erakonna liikmed iga päev ärkama mõttega – kas täna tuleb noahoop selga või saapajälg mõnevõrra pehmema koha peale?
Sest praeguse „peaministri“ erakonna reetlikkus ja valelikkus on niivõrd kõigile teada, et selle järgi võiks lausa sõnamurdlikkuse ühiku defineerida.
Paul Oja
