Viktor Suvorov on kirjanikunimi.
Mehe kodanikunimi on Vladimir Rezun. 11-aastaselt astus ta sõjakooli, õppis ja teenis mitmel pool Nõukogude Armees. 1974. aastal lõpetas ta sõjaväeluure akadeemia ning suunati luuretööle Genfi. Sealt põgenes ta 1978. aastal koos perega Britanniasse, ning sestpeale on innukalt kirjutanud raamatuid, kus rebib maha kommunistlike valede klantskihti Teise Maailmasõja ja Nõukogude Liidu ajaloo pealt.
N. Liidus oli eriline liik väeosi – Spetsnaz. See nimetus on tulnud venekeelsetest sõnadest специального назначения ehk eriotstarbeline, mis võidi vajadusel lisada roodule, pataljonile, brigaadile, millisele väeosale tahes, millel vaid oli vastav võimekus vaenlast vajalikus kohas vajaliku tõhususega hävitada.
Selline erivõimekus teadagi ei kukkunud taevast. See loodi, treenides nende eriväeosade võitlejaid ogaruseni halastamatul kombel, koolitades neid kõige tõhusamateks tapamasinateks, kes käsu täitmise nimel ei hooli millestki, kõige vähem eludest – ka enda omadest mitte.
Kas Viktor Suvorov on ise spetsnazi koolituse tervenisti läbi teinud, seda ma ei tea. Igatahes on ta selle väeliigiga teinud piisavalt tihedat koostööd, et ala põhjalikult tunda. Oma raamatus Spetsnaz (e. k. 2019, tõlk. Mait Eelrand) annab ta sellest üksikasjaliku ülevaate. Üksikuid katkendeid sealt.
„Väljaõppe tähtis element on õpetada sõdur inimesi tapma. Spetsnazi võitlejate jaoks on see oskus märksa tähtsam kui tavalise jalaväe puhul. Motolaskurvägede võitleja tapab vaenlase, asudes temast saja, vahel ka mitmesaja meetri kaugusel. Spetsnazis ei ole aga kõik nii lihtne. Siin tuleb tappa silma vaadates. Spetsnazi võitleja näeb verd, kuid see ei ole tema kaaslaste veri. Tihtipeale on see niisuguse inimese veri, kes ei ole spetsnazi ega maailmaproletariaadi kodumaa ees kuidagi süüdi.“
Hoolimata kõigest oma avameelsusest kommunismi tumedate saladuste paljastamisel ei täpsusta V. Suvorov, kust leitakse ja mille järgi valitakse välja selle omaduse treenimiseks vajalikud objektid. Ja edasi:
„Õppuse eesmärk: võitleja peab olema maruvihane. Neid tuleb kurnata nii, et summutada kõik emotsioonid: kaastunne, halastus, hirm. Alles jäägu tigedus ja vihkamine. Spetsnazi väeosades ergutatakse ja juurutatakse jõu, julmuse ja enesetapjaliku kangelaslikkuse kultust.“
„Inimväärikus kistakse spetsnazi õppepataljoni kursandilt maha, nagu kooritakse pajuoksa, et koorest viiske punuda. Kursant viiakse piirini, mille taga on vihatud komandöri tapmine või enesetapp. Õppepataljoni ülesanne on purustada ja hävitada täielikult isiksus, kui tugev see ka ei oleks, ning muuta see teiseks, märksa tugevamaks isiksuseks, mis vastab täielikult sõjaväeluure vajadustele.“
Ja kokkuvõtteks:
„Iga spetsnazi võitleja, eriti see, kes on käinud läbi õppepataljonist või õppepolgust, kannab endas tohutut vihalaengut. Täpselt nii, nagu äikesepilv kannab endas elektrilaengut. Ei ole imekspandav, et readiversandi, seda enam õppepataljoni läbinu jaoks on sõda suurepärane unistus, aeg, mil tal lõpuks lubatakse teha kurja ilma igasuguste piiranguteta.“
Panin Suvorovi raamatu kinni ja jäin mõttesse.
Vene eriüksuste bandiidid on saanud nii põhjaliku ja tõhusa füüsilise ja psüühilise väljaõppe, mida üldse on võimalik kujutleda. Isegi sellise, mis kaugele igasuguse kujutlusvõime piiride taha ulatub. Ukraina rindel peaksid nad algusest peale olema võitlustesse kaasatud. Putinile on ju enda eesmärkide saavutamine selles sõjas ülitähtis, tegelikult eksistentsiaalne küsimus.
Miks siis Vene sõjavägi aastaga pole suutnud suuremat edu saavutada? Sellise ettevalmistusega väeosad oleksid pidanud ju Ukraina vägedest läbi tungima otsekui tuline nuga võist, võtma president Zelenski kinni ja viima Moskvasse, et seal mingi groteskne näidiskohtuprotsess korraldada. Kiievisse oleks istutatud mingi alandlik Moskva käpik ning oleks alanud ukraina rahva äranullimine kõigil mõeldavatel tasanditel. Küllap umbes sellisena Putin seda operatsiooni ette kujutaski.
Ei tulnud midagi välja. Uljas vikat põrutas kivisse, nii et sädemed lendasid. Kõrges kaares. Kui tanke, mürske ja rakette on Venemaal veel vanast rasvast tükiks ajaks võtta, siis kirste ja liikurkrematooriume tootvatel firmadel on praegu tõenäoliselt kuldsed ajad – toodang läheb nagu vesi kuumale kerisele.
Selgub, et on olemas jõud, mille vastu ei saa ükski vihalaeng ja bandiidikoolitus. Isegi suurim, mida võib kujutleda. Isegi selline, mis kaugele üle igasuguse kujutlusvõime piiride ulatub.
Selline jõud on inimestel, kes kaitsevad oma kodumaad. Oma õigust elada vaba rahvana vabal maal, rääkida, laulda ja luuletada oma kaunis emakeeles ja otsustada ise, ilma võõrvõimu sunnita, keda armastada ja kellega sõprust pidada. Inimestel, kes kaitsevad oma kodu.
Tõeliselt tõhus relvaabi on muidugi ääretult oluline, kuid ilma selle jõuta muutub igasugune relvastus lõppkokkuvõttes mõttetuks metallikoormaks.
Siin on mõttekoht ka nendel ametnikel, kellel Nursipalu talud pliiatsile ette jäävad või Exceli tabelisse ära ei mahu.
Kui oma kodu kaitsmise energia on sunnitud suunduma välisvaenlase asemel oma valitsuse vastu, siis ei ole meie väikesel Eestil sellest midagi head oodata.
Kui aga eestlaste kodukaitsmise vägi kord ära vajub, olgu põhjus mis tahes, siis…
Siis on kõik ükspuha.
Paul Oja