Paljud inimesed – protsenti ei oska öelda, sest vastavat statistikat ei tunne, kui seda üdse olemaski on – aga kindlasti väga paljud arvavad, et inimene peaks oma maailmapildi üles ehitama teaduse poolt välja uuritud ja ära tõestatud andmete põhjal.
Nõus. Ka mina olen teaduse usku. Selge on ka see, et kui näiteks Maa külgetõmbejõu olemasolus on hõlpus veenduda isiklike argikogemuste põhjal, siis keerukamate nähtuste puhul osutub isikliku kogemuse kaudu teadasaamine tihti ülikeerukaks, kui mitte võimatuks. Õnneks on olemas keel, kirjaoskus, riiulikilomeetrite kaupa raamatuid ja tark mees Kuugel taskus nutitelefonis. Kõike ei pea ise taipama, leiutama ega läbi proovima.
Võtmesõna ongi uskumine. Inimene usub, mida teised inimesed talle räägivad. Ainult teiste inimeste uskumise kaudu õpib ta ära emakeele, lugemise-kirjutamise ja kõik muu.
Aga mis siis saab, kui mingi ala asjatundjad on oma ala põhiküsimustest eriarvamusel? Kas universum on lõpmatult laienev või on tal oma hoomamatust suurusest hoolimata lõplik ruumala ja kunagi hakkab ta koguni uuesti kokku tõmbuma? Kas mõtlemine dikteerib ainuvalitsejana keelekasutuse või osutavad keelemustrid ka mõtlemisele tagasimõju? Kas maailm on kliimamuutuse kätte kohe-kohe uppumas ja muidu hukka minemas või eksisteerib Maakera rahus vanamoodi edasi? Mõni tippteadlane arvab nii, teine naa. Mida peab tegema lihtkodanik, kes tahaks mõnes sellises küsimuses enda jaoks selgust saada?
Keemiadoktor Jüri Liiv (1964) avaldas hiljuti raamatu “Suur rohepesu käsiraamat”. Hea Lugu 2023. See on raamat, mida paar asjatundjat „Pealtnägija“ saates kõvasti maha teha püüdsid. Raamatu müüginumbrid tõusid pärast seda lühikese ajaga rekordkõrgustesse, mis minu meelest näitab paremini kui mistahes gallupid inimeste tegelikku suhtumist roheärapööramisse.
Ometi. Lk. 27 toob Jüri Liiv ära graafiku „Süsihappegaasi taseme tõus viimastel aastakümnetel“, milles süsihappegaasi tähistav joon raketina kõrgusse sööstab, ja teeb järelduse:
„Näeme, et kahekümnenda sajandi keskpaigast alates on näha CO2 kontsentratsiooni järsku tõusu (sirge osa vasakul graafikul). Kui vaatame seda osa täpsemalt (parem graafik), näeme, et see rühib iga aastaga järjekondlalt ülespoole ja mingeid aeglustumise märke ei ole. Seda, et süsihappegaasi hulga – ja sellega kaasneva kliimamuutuse taga on inimtegevus, saab vaidlustada ainult väga kõva peaga inimloom.“
Endel Lippmaa (1930-2015) on mitmetel andmetel maailmas läbi aegade parimini tuntud ja enim tsiteeritud Eesti teadlane. Tiit Kändler on kirjutanud temast elulooraamatu Endel Lippmaa. Mees parima ninaga. Dokumentaalne teadusromaan. Ajakirjade kirjastus 2012, kus tsiteerib tema järgmist seisukohta:
Endel Lippmaa: „Süsihappegaasi maksud ja kogu see roheline jama on ju lühikese elueaga. Niisuguseid hüsteeriaid on olnud palju ja palju. On olnud igasuguseid maailmalõpu ennustajaid, siis tuli Montreali protokoll, mille ainsaks tulemuseks oli, et osooniauk on sama suur kui enne ja natuke suurem kui siis, kui seda vähendama hakati. Palun väga. Niisuguseid hüsteeriaid on olnud palju ja palju. Ega see üle mõne aasta enam ei kesta. See kukub läbi niikuinii ja seda mina tõsiselt ei saa võtta. Sest tal pole mitte mingisugust teaduslikku alust. Kui me tahame mingi asja temperatuuri mõõta, siis kõige õigem maakera puhul on mõõta ookeani keskmist pinnatemperatuuri. Kerge on mõõta ühe kilomeetri paksust pinnakihti. See ei soojene ju üldse. Mingit soojenemist pole. Pisike jahtumine on praegu. Kogu jutt globaalsest soojenemisest on lihtsalt toetussummasid ahnitsev pettus. Lollide poliitikute oma taskute täitmiseks välja mõeldud vale. Ega keegi ei vaidlusta isegi neid andmeid, nad lihtsalt ignoreerivad neid. Ometi on need ju kergesti kättesaadavad.
Süsihappegaasil ei ole soojenemisega mingit kõneväärset seost. Seda näitab ajalooline kogemus nendest aegadest, mil CO2 sisaldus on olnud nulliligidane või kakskümmend korda suurem kui praegu. Midagi iseäralist pole juhtunud. Eelkõige sellepärast, et ookeanid sisaldavad CO2 ligi tuhat korda rohkem kui kogu atmosfäär. Ei ole maakera ekstra kuumaks ega ekstra külmaks läinud. Eesti energiatulevik on saada aru, et niisuguste ideede järgi tantsida on mõttetu ja rumal.“
Korrakem küsimust. Mida peaks tegema lihtkodanik, et asjas kasvõi enda jaoks selgusele jõuda? Kummal on õigus? Mis maailmas tegelikult toimub?
Soomes on Savo maakond, mille asukad on tuntud oma kombe poolest raskestimõistetavat, krutskitega juttu ajada. Ülejäänud Soomes on käibel kõnekäänd „Kui savolane räägib, siis vastutus arusaamise eest siirdub tervenisti kuulajale“.
Nii ka siin. Kui tahad taibata, mis toimub, tee valik – kumba versiooni usud. Kumba tegelikkusega kooskõlas olevaks pead ja omaks võtad, nii et paigutad selle faktikivina oma maailmapildi alusmüüri.
Muud võimalust lihtsalt ei ole.
Paul Oja