Uute Uudiste kaasautor Paul Oja kirjutab Soomest just seda, mis on aktuaalne ka Eestis – sallivuslased kasutavad seadusi täpselt nii, nagu neile vaja on.
“Iltalehti andis 16. jaanuaril teada, et ühes Haagi kirikus Hollandis peetakse juba 26. oktoobrist saadik vahetpidamata jumalateenistust. Nähtus on mitmete ülemaailmsete uudisteagentuuride vahendusel kuulsaks saanud ja vaata et palverändajate sihtkohaks muutunud.
Aktsiooni taustal on Hollandi võimude kavatsus üks armeenia perekond koju tagasi saata, kuna apellatsioonikohtu otsuse järgi nad rahvusvahelist kaitset ei vaja. Hollandi seaduste järgi politsei ei tohi jumalateenistuse ajal kirikusse siseneda. Maratoni on korraldanud Haagi protestantlike koguduste liit.
Tuleb meelde, kuidas 25. juulil üks Göteborgi ülikooli tudeng ja äge inimõiguste eest võitleja ostis lennukipileti Göteborgist Istanbuli, kuna oli saanud teada, et sama lennuga saadetakse maalt välja afgaan, kelle asüülitaotlus oli tagasi lükatud. Näitsik hakkas lennukis mürgeldama, et väljalendu takistada, ja striimis juhtumi oma telefoniga otse Facebooki. Lugu lõppeski sellega, et väljasaadetav lahkus koos saatjatega lennukist – selleks korraks. Tudengile esitati pärast süüdistus, kuid vaevalt kohus talle ranget karistust määrab.
Soomlased kipuvad Rootsist väga mitmes asjas eeskuju võtma. Nii ka selles. 31. juulil sai sama tembuga hakkama Soome Roheliste seadusandlussekretär (sic!) Aino Pennanen. Ettekäändeks nagu Göteborgiski arvamus, et sihtmaa ei ole väljasaadetavale turvaline.
Tegemist on niisuguse nähtusega nagu kodanikuallumatus. Huvitav oli jälgida, kuidas 1. augusti A-stuudios viimase sündmuse üle mõtteid vahetati.
Erna Bodström Helsingi ülikoolist, kes asüülitaotlusprotsessidest väitekirja teeb, rõhutas, et viimast juhtumit ei tohi mingil juhul vaadelda üksikjuhtumina.
Ohoh! Kui mõni muslim raske tapatööga hakkama saab, seejuures Allahit röökides, siis on rohelised esireas karjumas, et juhtumit ei tohi mingil juhul üldistada, see on üksikjuhtum, millel pole ei immigratsiooni ega islamiga mingit seost.
Edasise arutelu käigus jäi kõlama mõte, et kui kellegi kodaniku meelest seadus viib ebaõiglaste tegudeni, antud juhul inimõiguste rikkumiseni, siis kodanik võib kasutusele võtta sellise vahendi nagu kodanikuallumatus. Göteborgi tudeng deklareeris intsidendi ajal otse: „Tahan muuta oma riigi reegleid, kuna need mulle ei meeldi“.
Mõtleme nüüd natuke järele. On olemas riiklikud instantsid nagu Soomes Migratsiooniamet. Neil on olemas metoodika ja ressursid ning nad jälgivad pidevalt olukorda maades, kust asüülitaotlejad saabuvad. Oma andmete põhjal nad otsustavad igal konkreetsel juhul, kas eitava otsuse saanut võib kodumaale tagasi saata.
Vasakpoolsed sallijad leiavad, et viimase astme autoriteet väljasaatmise küsimuses on isiklik arvamus või see, kas seadused meeldivad või mitte. Kui ei, siis on täiesti õigustatud neile avalikult vastu hakata. Enda arvamus või sümpaatiatunne kaalub rohkem kui terve organisatsiooni töö.
Kas sellest peab järeldama, et sallijad üldse seadustest välja ei tee? Hoopiski mitte. Viimastel päevadel, kui laste vägistamisjuhtumid Soomes on massilise teravdatud tähelepanu osaliseks saanud, viitavad juhtivad poliitikud (justiitsminister Häkkänen, peaminister Sipilä) meelsasti rahvusvahelistele lepingutele ja deklaratsioonidele, mida Soome on ratifitseerinud ning mille järgi kurjategijate inimõigusi rikkuda ei tohi. Need tunduvad olevat nagu Jumala sõna, millest ei saa mingit kõrvalekaldumist lubada, saagu või s..em.
Põlissoomlaste rahvasaadik Leena Meri küsis küll 17. jaanuari A-Talk vestlussaates, miks nende rahvusvaheliste seaduste ja nende sobivuse üle mingis konkreetses olukorras arutleda ei võiks. Aga tema on ju Põlissoomlane, see on ju „rassistide kamp“, kes see neid kuulab.
18. jaanuari Kümnestes Uudistes teatati, et Soome valitsus kohustub kuu aja jooksul uuesti läbi vaatama Soome ratifitseeritud rahvusvahelised lepinguid ja otsima võimalusi tõlgendada neid sel kombel, et Soome sisserännupoliitikat rangemaks muuta.
Valimised ju lähenevad. Ega siis rahva õiglustajule vastavate tõdede kuulutamist ja meetmete nõudmist või ometi Põlissoomlaste monopoliks jätta…
Kokkuvõtteks. Sallijad ajavad näpuga järge seadustes, mis neile meeltmööda on, ega luba neist pisematki kõrvalekaldumist. Teisalt, kui mõni seadus neile ei meeldi, siis pole neil mingeid tõkkeid sellele demonstratiivselt allumata jätta.
Kui see pole revolutsiooniline mõttelaad, mille eesmärgiks on ühiskonna toimemehhanismide lõhkumine, mis see siis on?”