Soomes elav EKRE liige Paul Oja kirjeldab seda, kuidas migrandid põhjanaabri juures varjupaigataotluse menetlemise aja võimalikult pikaks venitada üritavad, ja kui miski enam ei aita, siis lihtsalt kaovad.
“Külalised on kodule vajalikud nagu õhk – kuid tube tuleb vahel ka tuulutada. Nii väitvat idamaine vanarahva tarkus.
Soomel on olnud Euroopa Liidus eesrindliku õpilase kuulsus. Vähemalt suhtumises sisserändajatesse on sallijate ringkondadel olnud raske Soome ametlikule poliitikale midagi ette heita. Peaminister Sipilä on koguni pakkunud pagulastele oma maja elamiseks.
Migratsioonikriisi tippaastal 2015 tuli Soome umbkaudu 32 500 sisserändajat.
Tavaline skeem on järgmine. Sisserändaja istub vastuvõtukeskuses ja ootab, millal tema taotlus läbi vaadatakse. Taotlusi on palju, seetõttu on ka ootusaeg pikk. Mitmeid kuid kindlasti, vahel ka aasta või rohkem. Kui immigratsiooniamet annab taotlusele eitava vastuse, võib selle edasi kaevata administratiivkohtusse. Jälle tuleb tükk aega oodata. Kui sealtki tuleb keeldumine, võib esitada apellatsiooni veel Kõrgemasse administratiivkohtusse.
Praegu on Soome Immigratsiooniameti andmetel vastuvõtukeskustes umbes 8000 taotlejat, enamus neist Iraagist, kes on oma taotlusele saanud eitava vastuse. Neist üle pooled ootavad vastust oma apellatsioonidele erinevatest instantsidest.
Umbes 500 seaduskuulekat ootavad pärast kõikide instantside läbikäimist maalt väljasaatmist. Üldiselt käib see nii, et väljasaadetava(te)le ostetakse ühe otsa lennukipilet ja teda saatvale politseinikule (või mitmele, olenevalt olukorrast) sinna ja tagasi. Vabatahtlikult lahkujate hulka püütakse suurendada lahkumistoetust pakkudes. Veel mõni aasta tagasi oli see maksimaalselt 1000 eurot. Seejärel on summat korduvalt suurendatud ja praegu saab iga omal algatusel lahkuja 5000 euro väärtuses lahkumispaketi, kuhu kuulub ka tarvikuid ja teenuseid.
Kes aga väljasaatmisotsusele alluda ei soovi, see kõnnib vastuvõtukeskusest minema ja kaob ametiisikute vaateväljast. Kas reisib omal käel mõnda teise ELi riiki, ütleb seal, et just sõjakeerisest tuli, dokumendid on kadunud, ja alustab kogu tralli otsast peale – või hakkab n-ö põrandaalusena tegelema teadmata millega.
Taani on õhku heitnud idee paigutada negatiivse vastuse saanud turvataotlejad omaette saarele. Sealt oleks neil raskem kontrollimatult minema kõndida. Ka Põlissoomlased on pakkunud, et võiks nad vähemalt kuhugi kindlasse kohta kokku korjata, et siis vähehaaval koju tagasi lennutada. Aga kus sa sellega, see on ju inimõiguste räige rikkumine.
Kui selle loo avalause juurde tagasi tulla, siis ehk oleks mõtet aknaid kitsamalt paokil pidada – et sisse ei pääseks sellist õhku, mida pärast on tarvis välja tuulutada. On lihtsam, kindlam ja odavam ka.”