EKRE liige Soomes Paul Oja vahendab ühe Soome teadlase tähelepanuväärset arvamust – piir hea ja halva vahel ei lähe inimeste vahelt, vaid asub inimeste endi sees.
“Praegusel sildistamise, nüpeldamise ja näpuga näitamise hoogtööajastul oleks ehk kasulik hetkeks hinge tõmmata ja tutvuda ühe professori mõtisklusega. Soome-ugri keelte professor Janne Saarikivi on Yle kodulehel esitanud hea arvamusloo fašismiga seotud kujutluste ja arusaamade olemusest.
Tema huvitavaid mõtteid tasub siin ümber jutustada, mõeldes nendele arvukatele Uute Uudiste arukatele lugejatele, kes tõsimeeli püüavad nähtuste olemust mõista ja ümbritseva maailma nähtustes paremini selgusele jõuda. Need, kes ühiskondlikes protsessides otsivad ainult tükikesi, mida kontekstist välja rebida ja kasutada võimalikult vägeva kaika voolimiseks, et sellega siis oma leppimatu vihkamise objektile hästi valusasti lajatada – sellised niisuguseid kirjutisi ei loe või lükkavad need jalaga kõrvale kui tarbetu prahi.
Professor toob näiteks kolm natuke õnnetu olemisega isikut, kes Soome iseseisvuspäeval haakristilipuga Helsingi kesklinnas seisid. Milline pahameeletorm sellest tõusis! Peavoolumeedia oli nördinud, sotsiaalmeedia lainetas, isegi minister Orpo reageeris oma Twitteri kontol.
Hiinas on miljon uiguuri paigutatud koonduslaagritesse, kus lindudeks maskeeritud droonid neid valvavad. Riik jagab inimestele punktide alusel soodustusi. Kui aga Hiina riigijuht saabub Soome, siis suruvad tal kätt nii president, peaminister kui ka suurfirmade juhid. Külalisel pole ju haakristiga rinnamärki, tal on seljas lääne rätsepa valmistatud mõõdu järgi ülikond. Külalisele öeldakse: tere tulemast, kallis koostööpartner.
Kunagi said inimestest fašistid sama lihtsalt kui praegu näiteks Maxima kliendikaardi omanikud. Professor jutustab oma vanaemast, kes kolmekümnendatel töötas Berliinis kingatehases ja õppis seal „Heil Hitler“ ütlema. Vanas easki kuulutas ta televiisorist kommunistide meeleavaldusi vaadates, et tema on fašist. Sugulastel oli piinlik. Lapsele oli ta ennekõike väga tore vanaema.
Tänavustel eurovalimistel olid natuke varasemast edukamad need, kelle meelest maailma ähvardavad pahad muslimid või siis homod ja lesbid, kes maailma oma pilli järgi tantsima panevad. Humanistide, ajakirjanike ja ülikooli õppejõudude mullis aga vangutatakse pead, et oi kui pahad on sellised parteid ja nende valijad. Hüütakse, et fašism tungib peale ja kopeeritakse sajatuhandendat korda juppe Jussi Halla-aho kümne aasta vanustest blogidest.
Lõpuks teeb professor olulise järelduse. Piir hea ja halva vahel ei lähe inimeste vahelt, vaid asub inimeste endi sees. Igaüks on võimeline tegema halba, kas siis tähelepanematusest, isekusest, oma tegevuse tõhusamaid tulemusi taga ajades – või lihtsalt tehes seda, mida teevad kõik teised.
Kõige raskem on taibata, et läbinisti paha ei ole keegi, kuigi halba leidub kõikjal. Hea ja paha sõltuvad olukordadest, tingimustest, kontekstidest ja valikutest. Seetõttu polegi võimalik olla üheselt hea poolel ja paha vastu. Kui see oleks võimalik, oleksid seda kõik. Seetõttu pole ka võimalik paha vangi panna, talle haakristitempel peale lüüa ja siis haakristi ära keelates temast vabaneda. Pole võimalik paha peale näpuga näidata, nii et peegel näpule ette ei jää.
Kõik inimesed usuvad, et nad teevad head, kuid ometi on tihtipeale tulemuseks paha. See omadus on ühine kõigile. Kui me seda endas taipaksime, oleks meil ehk mõnevõrra lihtsam oma probleeme lahendada.”
Allikas: Yle Uutiset