Isegi Põlissoomlaste erakonna muidu arukad liikmed eksivad vahel asendustegevuse radadele, mida pidi mingi mõistliku sihini jõudmine kaunis kahtlane tundub.
Põlissoomlaste rahvasaadik Sebastian Tynkkynen on mai lõpus teinud Eduskunnas meetmealgatuse, mille järgi problemaatiliseks arvatud nimi Valgevene (soom. Valko-Venäjä) tuleks kasutuselt kõrvaldada ja asendada mingi „iseseisvale riigile sobivama“ nimega. Tynkkynen teatas, et Rootsi, Taani ja eelmisel nädalal ka Norra on otsustanud võtta Valgevenet mainides kasutusele nime Belarus.
Tavaliselt võetakse Põlissoomlaste rahvasaadikute ettepanekud vastu täägid õieli ja kiivrid üle kulmude. Seekord aga, üllatav küll, avaldas Soome teadeteagentuur STT 1. juunil teate, kus räägitakse: „President Sauli Niinistö toetab diskussiooni Valgevene nime infovärskendamisest Belarusiks. Niinistö on Twitteri säutsus avaldanud lingi ajalehe Helsingin Sanomat juhtkirjale, kus leitakse, et ka Soome peaks kaaluma maa nime muutmist. Niinistö sedastab oma säutsus, et tegu on „hea ja tõsiseltvõetava diskussioonialgatusega“.
Praeguses poliitilises olukorras paneb paratamatult mõtlema, et kui peavoolumeedia ja ametlikud instantsid mingile algatusele (eriti Põlissoomlaste omale!) nii jäägitu toe annavad, siis on asi kusagilt servast kahtlane.
Kõnesolev projekt on asendustegevus par excellence. Selle raamides on võimalik vene agressori ja selle toetajate vastu hästi kõva häält tõsta ja ennast euroopalike väärtuste eest võitlejana näidata. Diskussiooni arendades saab täita eetrit ja leheruumi. Millised projektid samal ajal tasahilju, ilma avalikkuse liigse tähelepanuta teoks võidakse teha, seda ei tea. Kas midagi tõeliselt olulist ja kasulikku ära tehakse, sellelegi langeb tähelepanu vähem osaks.
Asendatagu miskeelne nimi tahes nimega Belarus, nime sisu ja tähendus sellest ju ei muutu. Soomlastel on Talvesõja ajast tabav ütlemine: „Ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi“. Venelane on venelane, praetagu kasvõi võis.
Nii Soome välisministeerium kui ka Kodumaiste keelte keskus on projekti tagasi lükanud.
Paul Oja, Uued Uudised Soomest
